LIHULA aftermath

06.06.2020 õhtul toimus Lihulas tulistamine, hetkel teadaolevalt põhjustas üks mees liiklusõnnetuse ja põgenes sündmuskohalt. Natuke aega hiljem lasi maha ennast jälitama asunud mootorratturi ning lisaks ründas ka suvalist autot, kus istus kaks vanainimest ja kolm last. 61-aastane naine jättis sellesse autosse oma elu, 58-aastane mees pääses kergemate vigastustega, kaks väikelast on siiani haiglas raskes seisundis ning kolmas, 9-aastane laps, pääses ühe kirjeldamatu lapsepõlvetraumaga. Politsei on ka öelnud, et mees oli alkoholijoobes, rahustite ja ka narkootiliste ainete mõju all.

Asi on päris karm ja ega selle konkreetse juhtumi osas ei olegi meil, lihtrahval, väga palju rohkemat teha kui loota, et kätte on saadud õige mees ja et ta ei saa enam kunagi midagi taolist teha. Õiglast karistust määrata on talle (minu arvates) võimatu, sest ükski täna Eesti Vabariigi seaduse kohaldatav karistus ei kaalu üle vähemalt 6 inimese elu, kellest 2 on igaveseks läinud ja ülejäänud igaveseks, ilmselt tundmatuseni, muutunud. "Vähemalt", sest me keegi ei tea, kui palju on nendel inimestel lähedasi, kes samamoodi kannatavad.

Niisuguse juhtumi valguses hakkab ühiskonnas figureerima laias laastus kaks arvamust: ühed, kes on raudsel arvamusel, et relvad tuleks inimeste käest ära korjata või vähemalt nende kättesaadavust oluliselt raskendada ning teised (kelle hulka minagi kuulun), kes on veendunud, et kui rohkem kohusetundlikke kodanikke oleks relvastusest teadlikud ja ka ise relvastatud, siis oleks võinud see juhtum koos teiste taolistega olla lahendatud ammu enne seda, kui lõpuks üle poole tunni hiljem esimesed politseinikud kohale jõudsid.

Eriti oluliseks pean siinkohal poliitiliste jõudude väljaütlemisi ja tegevusi, sest just niisugused juhtumid on need, mida hakatakse koheselt ära kasutama rahva hirmutamiseks ja neilt relvade ära korjamiseks, tuues välja vaid arvamusvälja ühe poole ning nimetades kõiki teisitiarvajaid hullunud relvafanattideks ja vägivallaga flirtijateks.

Katri Raik (endine siseminister, SDE): "Oleme äsja läinud lõdvendamise teed ja nüüd oleme traagilises olukorras, kus tuleb väga selgelt vaadata ühiskonnas toimunud muutusi kogu relva taotlemise protsessis."
Esiteks see "oleme äsja läinud lõdvendamise teed" ei oma antud juhtumiga absoluutselt mingisugust seost, aga selgelt püütakse näidata nagu see oleks nii. Antud kurjategijal olid relvad juba aastaid käes. Praegune relvaseadus ei mõjutanud teda absoluutselt mitte kuidagi. See inimene oli purjus, laksu all ja potentsiaalselt peast segane. Ta oli peale relvaloa soetamise suutnud astuda ka kaitseliitlaseks ja lausa saada palgatööle kaitseliidu valvurina. Jätta muljet, et sellel juhtumil oli vähimatki pistmist hetkel kehtiva relvaseaduse "leebusega" on küüniline ja lühinägelik.

Sündmus leidis aset väikeses ja vaikses Lihulas, ehk samahästi võib taoline asi juhtuda Tartu või Tallinna äärelinnas, Jõhvis, Põltsamaal ja Võrus, Viljandis ja Mustvees. Igal pool on segaseid inimesi, kes võivad ühel hetkel kätte võtta ja midagi taolist korraldada. Me ei peaks selliste juhtumite peale hirmuga mõtlema ja lootma, et kui meie läheduses keegi hulluks läheb, siis ehk politsei jõuab kiiremini reageerida. Leian, et iga täiskasvanud teovõimelise Eesti kodaniku kohus on omada piisavalt kaitsetahet, et olla taolistes olukordades valmis kaitsma ennast, enda lähedasi ja neid, kes seda ise ei suuda, mitte loota üksnes riigivõimu abile, mis ilmselgelt ei pruugi ka poole tunni möödudes saabuda. Ja see on normaalne, sest Eesti on suurem kui peopesa ja igale poole ei jõuagi poole tunniga. Pool tundi on aga selliste asjade kontekstis nii hoomamatult pikk aeg, et üks plaaniga ärapööranu võib sellise ajaga korda saata nii palju kurja, et kaks surnukeha näib selle kõrval nagu tõeline vedamine.

Ühiskonnas on vaja teadlikkust selliste ohtude olemasolu kohta ja selliste ohtude vastu on vaja kaitsetahet ja kaitsevõimet. Sellised inimesed peavad teadma, et igaüks, keda nad potentsiaalseks ohvriks peavad, võib olla sama hästi või veel pareminigi relvastatud kui ta ise ja see peab olema heidutuseks tema plaanidele. Mitte see, et kuskilt kaugest linnast võib ühel hetkel politsei kohale tulla. Oht peab olema ja tunduma otsene ja vahetu, sest ainult selline oht heidutab.

Tahame me seda või mitte, relvad on ühiskonna lahutamatu osa. Rahvas on otsustanud anda selle suurema otsustusõiguse riigivõimu kätte - me austame kehtivat relvaseadust ja lubame riigil öelda, kes tohib relva omada ja kes mitte. Me aksepteerime politseid, kes on relvastatud ja usaldame nende kätte relvakasutamismonopoli ehk otsustusõiguse, millal on relva kasutamine õigustatud ja ootame, et nemad tagaksid seda monopoli kasutades avaliku korra ja turvalisuse.
Selle kõige juures ei tohi aga ise valvsust kaotada ja loota, et kõik on alati kontrolli all. Iga inimese elu ja tervise esimene kaitseliin on ikkagi tema enda tahe ja võime edasi elada, mis väljendub selles, kas ja kuidas ta on elu erinevateks olukordadeks ettevalmistunud.