Raha ja finantsturud (teooria)

Majandus hõlmab indiviide, ettevõtteid ja asutusi ning selle eesmärk on tagada inimestele vajalike kaupade ja teenuste tootmist, vahetust, jaotust ja tarbimise võimalust. Majanduslikke otsuseid tehes tuleb lähtuda eeldusest, et ühiskonna ja indiviidi kasvavate soovide ning vajaduste rahuldamiseks kasutada olevad ressursid on alati piiratud. Ressursside nappuse tingimustes edukalt hakkama saamiseks peab nii tarbija, tootja kui ka valitsus täpselt teadma, mida ta oma käsutuses olevate vahenditega peale hakkab.

Raha on inimeste majanduslike eesmärkide saavutamise vahend ning see on etalonkaubaks, millega võrdluses avaldatakse teiste kaupade, teenuste ja tööjõu hinnad. Raha väärtus on puhtalt kokkuleppeline, olles tekitatud majandussubjektide poolt, kes on nõus või kohustatud enda poolt loodud väärtust vastava valuuta vastu vahetama. Inimesed töötavad selleks, et saada sissetulekuid, ettevõtjad riskivad, et saada kasumit, majanduslepingud sõlmitakse rahalises väljenduses.

Kõige lihtsamas käsitluses müüvad inimesed ettevõtetele tööjõudu ning saavad selle eest raha. Raha eest soetavad majapidamised endale eluks vajalikke kaupu. Kaupade ostuks kulutatud raha jõuab aga ettevõtete kätte, kes ostavad selle eest kaupade tootmiseks vajalikke tootmistegureid. Kõrge lisaväärtusega kaupade ja teenuste tootmine on võimalik üksnes spetsiifilise tööjaotuse ning komplekssete tootmisprotsesside tingimustes. Spetsiifiline tööjaotus ning komplekssed tootmisprotsessid on võimalikud aga üksnes majandussüsteemis, kus eksisteerib maksimaalse efektiivsusega turg (nii kapitali kui tarbekaupade ja teenuste ost/müük toimub koheselt ja tõrgeteta). Maksimaalse efektiivsusega turg saab eksisteerida üksnes juhul, kui eksisteerib universaalselt käibiv käibevahend (raha), mis võimaldab majandussüsteemis kiiret ja tõrgeteta vahendite ringlust.

Finantsvahendaja (pangad ja muud rahandusasutused) on institutsioon, mis ostab ja müüb finantslepinguid ja väärtpabereid. Finantsvahendus- ja krediidisüsteem ühendab kapitali ülejäägiga majandussubjekte kapitali puudujäägiga majandussubjektidega. Finantsvahendus võimaldab koondada väiksemaid summasid ning investeerida need suurematesse projektidesse (näiteks üks inimene soovib hoiustada 5 000 EUR, teine soovib laenu 50 000 EUR) ning ühildada erineva ajalise eelistusega investorite ja laenuvajajate vajadused. Finantsturud jagunevad rahaturgudeks ja kapitaliturgudeks. Erinevus on tehingute kestvuses. Rahaturul on lühiajalised tehingud (kuni 3 kuud) ja kapitaliturul pikemaajalised tehingud (rohkem kui 3 kuud). Finantssüsteem pakub reaalmajandusele teenuseid, mis on eluliselt tähtsad majanduse pikaajaliseks kasvuks.

Raha on
• eriline kaup, mis on kaubatootmise ja -vahetuse protsessis eraldunud kaupade üldisest massist ning on üldiseks ekvivalendiks kõikidele kaupadele.
• üldtunnustatud vahetusväärtus, peaaegu alati ka seaduslik maksevahend, ühtlasi arvestusühik ja väärtuse säilitaja.
• hüviste omandiõiguse vabatahtlikku edasiandmist võimaldav üldtunnustatud instrument.

Raha kasutamine vähendab ajakulu, võimaldab majandusel areneda, alandab tehingukulusid, muudab tehingute tegemise efektiivsemaks. Raha loomine on protsess, kus panka hoiustatud raha antakse laenuna välja. Laenuvõtja majandustegevuse tulemusena jõuab see raha panka tagasi ja suurendab pangahoiuste mahtu.

Raha areng: kaupraha (raha, millel on väärtus ka siis, kui teda rahana ei kasutata; bartertehingud) → sümbolraha (dekreetraha; kattevaraga osaliselt või täielikult kaetud paberraha) → arveldusraha (elektrooniline raha).

Raha funktsioonid:
• maksevahend - rahaga saab maksta kaupade ja teenuste eest, tasuda võlgu, maksta makse.
• väärtuse mõõt - raha on ühismõõduks kaupade väärtuse mõõtmisel ja võrdlemisel.
• akumulatsioonivahend - raha on vara, mille väärtus püsib põhimõtteliselt läbi aja. Raha saab koguda ja kasutada tulevikus tehingute tegemisel.

Inflatsioon on kaupade ja teenuste hindade üldine tõus pikema aja jooksul, mille tulemusena raha väärtus ja ostujõud vähenevad. Majandusaktiivsuse ja inflatsiooni vaheline seos on rahapoliitika jaoks väga tähtis, sest suurem majandusaktiivsus toob eeldatavasti kaasa kiirema inflatsiooni. Eurosüsteemi rahapoliitika esmane eesmärk on säilitada hinnastabiilsus euroalal.

Valuutakursiks nimetatakse ühe valuuta hinda teises valuutas. Valuutakurssi võib väljendada ehk noteerida kas otseselt või kaudselt. Otsene noteering näitab, mitu ühikut koduvaluutat on vaja ühe ühiku välisvaluuta ostuks. Kaudne noteering näitab, mitu ühikut välisvaluutat on tarvilik ühe ühiku koduvaluuta ostmiseks.

Otsene noteering eurotsoonis on näiteks 0,8853 EUR = 1 USD, kaudne noteering on aga näiteks 1 EUR = 1,1295 USD. Kaudse kursi valemiks on 1 / otsene kurss.

Valuutavahetustehingutes annavad pangad kaks noteeringut: ostu- ja müügikursi. Olenemata sellest, kas kasutatakse otsest või kaudset noteeringut, nimetatakse madalamat kurssi alati ostukursiks ning kõrgemat müügikursiks. Ostu- ja müügikursi vahet nimetatakse kursivaheks ehk spreadiks. Punktiks nimetatakse valuutaturul 0,0001 ehk 1/10000 rahaühikut. Kursivahe on seda väiksem, mida aktiivsem, stabiilsem ning vähem kasumit taotlev on turg. Ristkursiks nimetatakse valuutakurssi, mis on leitud kahe teise valuutakursi järgi.

Hetkekursid on valuutakursid, millega antud ajahetkel ostetakse ja müüakse valuutat. Hetkekurssi nimetatakse ka spotkursiks. Tuleviku- ehk tähtaja- ehk forwardkursiks nimetatakse kurssi, millega sooritatakse kokkulepitult etteostu- või ettemüügitehing tulevikus.

Alates 1970. aastate algusest on valuutade kursid kujunenud rahvusvahelisel valuutaturul enam-vähem vabalt. Selliselt kujunevat kurssi nimetatakse ujuvkursiks. Valuutakurssi, mis on jäigalt seotud mõne teise valuuta või valuutakorviga, nimetatakse püsikursiks. Valuutakurss ei pea olema tingimata ujuv ega püsiv, võimalikud on ka vahepealsed variandid, kus valuutakursi kõikumisele on seatud teatud piirid. Ujuvkursi korral määrab ühe valuuta hinna teise suhtes nõudmine ja pakkumine valuutaturul. Püsikursi korral sõltub aga valuuta hind aluseks oleva valuuta hinnast – aluseks olevat valuutat emiteeriva keskpanga rahapoliitikast ja selle eesmärkidest. Praktikas on tuvastatav, et ka püsikursi korral on sellise valiku teinud keskpank sunnitud nõudmise ja pakkumise järgi oma valuuta kurssi korrigeerima.

Valuutakursside muutumise seletamiseks ja pikemaajaliseks prognoosimiseks kasutatakse ostujõu pariteedi teooriat, mis tugineb omakorda ühe hinna seadusele: kui mitu riiki toodab ühesugust kaupa, siis tootjast olenemata peab selle kauba hind olema kogu maailmas ühesugune. Ostujõu pariteedi teooria väidab lähtuvalt ühe hinna seadusest, et riigi valuutakurss muutub koos hinnataseme suhtelise muutumise ehk inflatsiooniga. Kui ühes riigis hinnad tõusevad, toob see ostujõu pariteedi teooria kohaselt kaasa selle riigi valuuta väärtuse vähenemise; kui aga üldine hinnatase langeb, siis valuuta väärtus suureneb. Ostujõu pariteedi teoorial on ka omad puudused ning need tulenevad eeldusest, et eri riikides toodetavad kaubad on identsed ja ostja teeb oma eelistuse üksnes hinna põhjal. Valuuta üle- või alahinnatust teiste valuutade suhtes näitab 1980ndatel leiutatud Big Maci indeks.

Peale suhtelise hinnataseme mõjutavad valuutakurssi pikema aja vältel veel tollid ning impordikvoodid, mis toovad kaasa valuuta väärtuse suurenemise. Kolmas pikaajaline mõjutegur on eksportkaupade nõudmine välismaal ja importkaupade nõudmine kodumaal. Pikaajaline mõjutegur on ka riigi tööviljakus.

Valuutakursid liiguvad tasakaalupunkti poole, mille korral kehtivad järgmised kolm võrrandit:
1) intressimäärade pariteedi tingimus: tähtaja- ja hetkekursi erinevus = intressimäärade erinevus;
2) Fisheri efekt: inflatsioonitasemete erinevus = intressimäärade erinevus;
3) ostujõu pariteedi teooria: hetkekursi oodatav muutus = inflatsioonitasemete erinevus.

Finantsteenused on rahanduse tööstuse pakutavad majanduslikud teenused. Rahanduse tööstus hõlmab erinevaid ettevõtteid, mis käitlevad raha, nagu näiteks krediidiühistud, pangad, krediitkaardiettevõtted, kindlustusfirmad, raamatupidamisettevõtted, börsimaaklerid, investeerimisfondid, üksikjuhid ja mõningad riigi poolt sponsoreeritud ettevõtted. Finantsteenuseid pakkuvad ettevõtted eksisteerivad kõigis majanduslikult arenenud geograafilistes piirkondades.

Kaasaegse universaalse krediidiasutuse peamisteks finantsteenuste gruppideks on:
• hoiustamisteenused;
• krediiditeenused;
• garantiiteenused;
• väärtpaberiteenused;
• finantsriskide kindlustusteenused;
• kassa- ja arveldusteenused
• mittesularahaliste maksevahendite (pangakaartide) väljastamine ja haldamine;
• hoidla- ehk depooteenused;
• informeerimis- ja nõustamisteenused;
• muud teenused, mis on lubatud Krediidiasutuste seadusega.

Panga tegutsemisvaldkonnad:
• Krediittehingud – tehakse klientide rahaga
• Panga omatehingud – pank võib ka oma vahenditega tehinguid teha: investeerida, seda välja
laenata
• Teenindus

Pangad tegutsevad krediidivahendajatena säästjate ja investeerijate vahel.

Kommertspank on peamiselt kaubandust finantseeriv eraomandusel baseeruv krediidiasutus, mis pakub pangateenuseid üldsusele. Kommertspankade pakutavad tähtsamad teenused jagatakse kolmeks: hoiustamine, laenamine ja maksete teostamine. Hoiustamine on erinevate väärtpaberite ja -asjade tähtajaline või tähtajatu oma arvele võtmine. Laenamine on erinevate laenu-, järelmaksu-, liisingu- ja garantiitoodete pakkumine. Maksete teostamine on majandustehing, kus üks majandussubjekt (eraisik, ettevõte või organisatsioon) kannab oma arvelt raha teise majandussubjekti arvele.

Investeerimispank on finantseerimisasutus, mis aitab jõukaid individuaale, korporatsioone ja valitsusi, andes nõu ja seeläbi kasvatades rahalisi vahendeid. Investeerimispank võib aidata ettevõtteid ka ühinemisprotsessidel, vara soetamisel ja väärtpaberite kauplemisel.

Majapidamiste probleem: kuidas jaotada oma sissetulek tarbimise ja säästmise vahel? Kas me alati mõtleme, et iga tarbimisotsus on samaaegselt ka säästmisotsus ja vastupidi? Tarbime täna, homme ei saa säästa; säästame täna, homme ei saa tarbida.

Võõrfinantseerimise allikad: hoiused, laenud teistelt finantsasutustelt, väärtpaberite finantseerimine.

Hoiuse liigid:
• Jooksev hoius – tavaline arvelduskonto, raha laekumised ja ülekanded, intress on väga madal, tihti ei maksta üldse intressi. Panga jaoks on jooksev hoius väga ebamugav lahend, sest pank ei tea, millal raha välja võetakse. Pank ei saa selle rahaga väga arvestada. Pangal on ka üsna suured halduskulud, iga liigutus maksab. Seepärast pank maksab vähe intressi. Suure hoiuse mahu puhul saab pank seda ka lühiajaliselt arvestada, välja laenata ja investeerida, aga see pole siiski väga usaldatav.
• Tähtajaline hoius – leping sõlmitakse kindla tähtaja peale, intress on kõrgem kui jooksval hoiusel. Kliendi jaoks on see võimalus paigutada need vahendid intressi teenima, mida hetkel vaja ei lähe. Kuna risk on väike, siis intress on ka madalam kui muid instrumente kasutades. Panga jaoks on see väga oluline kapitali kaasamise allikas. Pangad saavad seda raha kasutada, sest reeglina hoius kestab lepingu lõpuni.
• Säästuhoius - sissemakseid saab teha erinevate osade kaupa. Saab koguda pikema aja vältel. Lõpetamine on sarnane tähtajalisele hoiusele. Kliendi jaoks on hea, sest saab koguda maksete kaupa, intress on samas päris hea. Panga jaoks on vahepealne variant. Pank ei tea alati sissemakseid, kui pole stabiilset sissemaksete graafikut.

Hoiusekindlustus - kindlustussüsteem, mis tagab hoiustajate enamikule nende vara säilimise ka panga pankroti korral. Kõik hoiusekindlustussüsteemiga liitunud pangad on kohustatud deponeerima kindla summa kindlustusfondi. Loodud seepärast, et vältida võimalikku paanikat klientide hulgas ja tagada pankade stabiilsust. Baseerub tagatisfondi seadusel.

Kindlustuse eesmärk on kindlustusandja poolt kindlustusvõtjale kahju hüvitamine kindlustussumma või hüvitise väljamaksmise teel seaduses ja kindlustuse lepingus ettenähtud korras.

• Kindlustusandja – juriidiline isik, kel on seadusega kehtestatud korras õigus kindlustustegevuseks.
• Kindlustusvõtja – füüsiline või juriidiline isik, kes sõlmis kindlustusandjaga lepingu ja kellel lasub kindlustusmaksete (preemiate) tasumise kohustus ning kellele kindlustusandja on kohustatud kindlustusjuhtumi saabudes välja maksma kindlustussumma või hüvitise, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti.
• Kindlustatu – kindlustusvõtja ise või kolmas isik, kelle huvides on sõlmitud kindlustusleping.
• Kindlustuspoliis – kindlustust tõendav leping.
• Kindlustusagent – isik, kes sõlmib kindlustuslepinguid ning täidab teisi funktsioone kindlustusandjaga sõlmitud lepingu alusel ja tema nimel. Ta on ametlik esindaja.
• Kindlustusmaakler – iseseisev vahendaja (nt e-kindlustus).

Risk on kindlustatav:
• kindlustatav sündmus peab olema juhuslik;
• riski realiseerimise tõenäosus ja kahju ulatus peavad olema ligikaudselt kalkuleeritavad;
• kahju rahas mõõdetav.

Kindlustuse liigid:
• kahjukindlustus;
• elukindlustus;
• edasikindlustus.

Kindlustuse vormid:
• vabatahtlik;
• kohustuslik;
• sundkindlustus.

Finantsturud on institutsioonid, mille kaudu raha liigub neilt, kelle tulud on suuremad kui kulud, neile, kelle eelarve on puudujäägiga.

Turuosaliste vajadused:
• kodumajapidamised – esmavajadus on fondide investeerimine;
• ärisektor – esmavajadus on fondide kasvatamine;
• valitsussektor – esmavajadus on fondide kasvatamine.

Laenusummad, intressid, aktsiate müügist ja tagasiostmisest laekuv raha ning dividendid ja maksud moodustavad ettevõtte finantstegevuse rahavoo. Viimane, maksude maksmine välja arvatud, on seotud finantsturuga, kust ettevõte saab lisakapitali tegevuse alustamiseks või laiendamiseks. Finantsvahendaja funktsioone täitvaid institutsioone nimetatakse rahaasutusteks, mis jagunevad krediidiasutusteks, kindlustusseltsideks ja väärtpaberi- vahendajateks. Väärtpaberiturg kujutab endast finantsturu seda osa, kus toimub kauplemine väärtpaberitega.

Väärtpaberituru osalised:
• emitent – isik, kes on väärtpabereid emiteerinud või võtnud kohustuse neid emiteerida
• pakkuja/vahendaja – isik, kes pakub väärtpabereid avalikkusele
• investor – isik, kellele kuulub väärtpaber või kes on võtnud kohustuse neid omandada
• järelevalveorgan – Finantsinspektsioon.

Väärtpaberiturg koosneb:
• esmasturust. Esmasturul toimub uute väärtpaberite esmakordne müük investoritele (seega
on esmasturu puhul osapoolteks emitent ja investor).
• järelturust. Suurem osa kauplemisest finantsinstrumentidega toimub järelturul, kus
tehingu osapoolteks on kaks investorit (ostja ja müüja).

Lähtudes kaubeldavate väärtpaberite tähtajast eristatakse:
• rahaturgu, kus kaubeldakse lühiajaliste finantsinstrumentidega (tähtaeg alla aasta)
• kapitaliturgu, kus kaubeldakse pikaajaliste finantsinstrumentidega (tähtaeg üle aasta)

Lähtudes kaubeldavate väärtpaberite liigist eristatakse:
• võlakirjaturgu – kaubeldakse nii pika- kui ka lühiajaliste võlakirjadega
• aktsiaturgu – kaubeldakse aktsiate ning muude omandiõigust tõendavate instrumentidega
• derivaatide turgu – kaubeldakse tuletisinstrumentidega

Esmasturul müüakse uusi väärtpaberite väljalaskeid ehk emissioone. Järelturul ehk teisesel turul kaubeldakse juba varem emiteeritud väärtpaberitega. Järelturud võivad tegutseda erinevatel alustel: organiseeritud kauplemissüsteem (börs) tsentraliseeritud tellimuste vooga ning börsiväline ehk OTC (over-the-counter) turg, mis on valdavalt reguleerimata. Järelturul kauplemine on võimalik kahte moodi: põrandal kauplemine või elektrooniline kauplemine. Eristatakse ka diilerite turgu ja maaklerite turgu.

Börs on organisatsioon, mis pakub maakleritele ja kauplejatele aktsiate ja teiste väärtpaberitega kauplemiseks tingimusi. Börs pakub ka võimalust aktsiate emiteerimiseks ja muudeks finantstoiminguteks. Teiste sõnadega on tegemist kauba, väärtpaberite või välisvaluuta hulgituruga, mis vahendab majanduses ringlevate vahendite ümberjaotamist majandusharude ning omanike vahel. Ettevõtte väärtpaberitega saab kindlal börsil kaubelda ainult siis, kui ta on antud börsi kaubeldavate aktsiate nimekirjas (näiteks Balti põhinimekiri). Tänu interneti ja tehnoloogia arengule on börs järjest vähem koht, kus kaubeldakse füüsiliselt aktsiatega.

Kauplemine väärtpaberitega:
• EVK väärtpaberikonto on Eesti Väärtpaberikeskuses (EVK) registreeritud väärtpaberikonto seal registreeritud väärtpaberitega kauplemiseks. EVK väärtpaberikontodel on registreeritud Eesti, Läti ning Leedu väärtpaberid.
• Pangasisene väärtpaberikonto on pangas avatud väärtpaberikonto välisväärtpaberite, fondide osakute ja EVK-s mitteregistreeritud väärtpaberitega kauplemiseks.
• Kauplemiskonto on aktiivsetele investoritele mõeldud väärtpaberikonto USA ja Euroopa väärtpaberitega kauplemiseks.
• Väärtuspäev on pangapäev, millal toimub väärtpaberitehingust tulenev rahade ja väärtpaberite reaalne liikumine.
• Pangapäevad on nädalapäevad esmaspäevast reedeni, välja arvatud riiklikud pühad.
• Tehingupäev on pangapoolne tehingu kinnitamise päev.
• Kontohaldur on pank, kus kliendil on avatud väärtpaberikonto.

Finantsturgudel kujunevad väärtpaberite hinnad nõudmise ja pakkumise tulemusena. Turgu, kus kõik kauplejad kogu olulise info kiiresti ja suhteliselt odavalt kätte saavad ning see peegeldub kohe hindades, nimetatakse informatsiooniliselt efektiivseks. Efektiivse turu teooria väidab, et efektiivne turg reageerib kohe uuele infole ja seega ei õnnestu sama riskitaseme puhul ühelgi investoril teenida rohkem kui teistel.

Tootmis- ja finantstegevusest lähtudes jagunevad ettevõtte varad reaal- ja finantsvaradeks. Reaalvarad on äritegevuse käigushoidmiseks vajalikud materiaalsed ja immateriaalsed varad. Finantsvarad on mitmesugused väärtpaberid. Väärtpaberi väljaandjat (laenuvõtjat) nimetatakse emitendiks. Emitendile on väärtpaber finantskohustus. Väärtpaberi omanikku (laenuandjat) nimetatakse investoriks ja talle on väärtpaber finantsvara. Kui reaalvarad on varad, mida kasutatakse kaupade ja teenuste tootmiseks, siis finantsvarad on nõuded reaalvaradele.

Finantsvarade loomise ja nendega kauplemise motivatsioon tuleneb asjaolust, et sissetulevad rahavood tavaliselt ei lange ajaliselt kokku tarbimise või reaalvarade soetamise vajadusega.

Väärtpaberid jagunevad:
• omandiõigust tõendavad – aktsiad ja osakud
• võlaõigust tõendavad – vekslid ja võlakirjad
• ostu- või müügiõigust tõendavad – optsioonid, forwardid, futuurid (tuletisväärtpaberid).

Omandiõigust tõendavad väärtpaberid:
• Lihtaktsia on omandiõigust tõendav väärtpaber, mis annab tema omanikule õiguse osaleda ettevõtte
juhtimises läbi aktsionäride üldkoosoleku (hääleõiguse); õiguse osaleda puhaskasumi ja ettevõtte lõpetamisel peale kõigi teiste nõuete rahuldamist allesjäänud vara jaotamises (ka muud seadusest ja ettevõtte põhikirjast tulenevad õigused). Sisuliselt on õiguste ulatus otseselt seotud aktsionäri osaluse suurusega aktsiaseltsis.
• Eelisaktsia on omandiõigust tõendav väärtpaber, mis ei anna tema omanikule hääleõigust ettevõtte üldkoosolekul (välja arvatud erandjuhud), kuid mis annab eesõiguse dividendide saamisel ning ettevõtte lõpetamisel alles jääva vara jaotamisel. Makstavate dividendide suurus on fikseeritud, kuid eelisaktsionäridele võib maksta ka kõrgemaid dividende kui põhikirjas ette nähakse.

Võlaõigust tõendavad väärtpaberid:
• Võlakiri kujutab endast sisuliselt võlgniku (võlakirja emitendi) kohustust võlausaldaja (võlakirja omaniku ehk investori) ees maksta viimasele tema käest saadud vahendite kasutamise eest intressi ja tagastada kustutustähtajal põhivõlasumma. Võlakirjade emiteerimine on pangalaenude ja liisingu kõrval üheks peamiseks laenufinantseerimise vormiks.
• Veksel on kirjalik lubadus maksta veksli valdajale vekslil märgitud rahasumma (maksetähtpäeval või veksli ettenäitamisel). Vekslid võivad olla intressi kandvad või mittekandvad. Intressi mittekandva veksli nimiväärtus sisaldab põhisummat ja intressisummat, see tähendab, et vekslid saadakse kõrgema väärtusega kui nõue, mille tagatiseks veksel antakse. Intressi kandva ostjaveksli nimiväärtus sisaldab põhisummat ja vekslile on märgitud põhisummalt tasumisele kuuluv intressimäär. Veksel antakse välja täpselt samas summas, mis on nõude summa.

Ostu- või müügiõigust tõendavad väärtpaberid:
• Forwardlepingud on lepingud, mis kohustavad lepingu osapooli teostama teatud tehingu tulevikus kokkulepitud ajal ja hinnaga. Näiteks võivad lepingu osapooled A ja B sõlmida forwardlepingu, mille kohaselt 1. jaanuaril 2021 kohustub A müüma B-le 1 miljon USD ning B kohustub selle eest maksma 0,9 miljonit EUR.
• Futuurlepingud on oma olemuselt sarnased forwardlepingutega, kuid on standardiseeritud tingimustega ning kaubeldavad väärtpaberiturgudel.
• Optsioonlepingud on väärtpaberid, mis annavad nende omanikule õiguse osta (kui on tegemist ostuoptsiooniga) või müüa (kui on tegemist müügioptsiooniga) lepingu aluseks olevat vara lepingus fikseeritud hinnaga (kasutamishind) mingil ajahetkel tulevikus (kui on tegemist Euroopa tüüpi optsiooniga) või igal ajamomendil enne teatud tähtaega (kui on tegemist Ameerika tüüpi optsiooniga). Optsiooni alusvaraks võivad olla lihtaktsiad, välisvaluutad, võlakirjad, väärismetallid, aktsiaindeksid, futuurlepingud, tooraine jne. Optsioonidega võib kaubelda nii börsil kui ka börsivälisel turul.

Raha liikumist laenuandjalt otse laenuvõtjale nimetatakse otsefinantseerimiseks; kui kasutatakse finantsvahendaja abi, on tegemist kaudfinantseerimisega. Finantsvarasid saab liigitada ka otseinvesteeringuteks ja kaudseteks investeeringuteks.

Finantsvaradega seotud arengutest võib nimetada näiteks väärtpaberistumise ja finantsinnovatsiooni trendi: selleks, et kindlustada väärtpaberite turustatavus erinevat tüüpi investoritele, investeerivad finantsvahendajad rahavoogusid väärtpaberitest või muudest varadest eraldi.

Investeerimisfond on ühisteks investeeringuteks moodustatud vara kogum või asutatud aktsiaselts, vastavalt mida või mille vara valitseb riski hajutamise põhimõttest lähtudes fondivalitseja. Investeerimisfondi osad:
• fond – vara kogum ise, lepinguline või spetsiaalselt asutatud AS.
• fondivalitseja – AS, kelle peamiseks ja püsivaks tegevuseks on AS-ina asutatud fondi vara või lepingulise fondi valitsemine. Võib valitseda mitut fondi. On finantseerimisasutus krediidiasutuste seaduse tähenduses. Fondivalitsejale kehtivad rangemad nõuded kui tavalisele ettevõttele. Aktsiakapital peab olema vähemalt 125 000 eurot.
• fondijuht – tema ülesanne on koordineerida selle fondi vara investeerimist ja muid fondi valitsemisega seotud tegevusi ning jälgida, et fondi valitsetaks vastavalt õigusaktides ja lepingulise fondi tingimustes või valitsemislepingus sätestatule. Võib olla fondivalitseja valitsetava mitme fondi fondijuht.
• depoopank (depositoorium) – hoiab fondi vara ning täidab muid talle seadusega pandud ülesandeid. Peab väärtpaberikontosid ja teeb kontodel vastavaid tehinguid.

Investeerimisfondid jagatakse kaheks:
• avatud investeerimisfond. Avatud ehk lepingulist tüüpi investeerimisfond on kohustatud igal
ajamomendil kui investor seda soovib ostma tagasi fondiosaku puhasväärtuse alusel. Enamik Eestis tegutsevaid investeerimisfonde on lepingulised. Eestis moodustab lepingulise investeerimisfondi eriliigi pensionifond, millel on omakorda kaks alaliiki: kohustuslik pensionifond (nn II samba fond) ja vabatahtlik pensionifond (nn III samba fond).
• suletud investeerimisfond. Kinnises, aktsiaseltsina asutatud investeerimisfondis omandiõigust tõendavaks väärtpaberiks on lihtaktsia ning kinnisel investeerimisfondil ei lasu kohustust oma aktsiaid tagasi osta.

Lähtudes investeerimisobjektist (strateegiast) eristatakse:
• rahaturufonde, mis paigutavad vahendeid rahaturuinstrumentidesse;
• intressifonde, mis paigutavad raha lisaks rahaturuinstrumentidele ka pikema tähtajaga
võlainstrumentidesse;
• aktsiafonde, mis investeerivad peamiselt aktsiatesse;
• eksisteerib ka segafonde, mis investeerivad nii võlakirjadesse kui ka aktsiatesse.

Investeerimisfondi eelised:
• diversifitseerimine - riskid on hajutatud mitme aktsia vahel, sobilik algajale investorile;
• madalad operatsioonikulud;
• likviidsus – osakud on likviidsemad kui aktsiad;
• professionaalne juhtimine – fonde juhivad väljaõppinud ja kogemustega professionaalid.

Pensionifondi osaku erisused:
• Pensionifondi osakuid võivad omandada ja omada üksnes füüsilised isikud.
• Pensionifondi osak ei saa kuuluda samal ajal mitmele inimesele.
• Kohustusliku pensionifondi osak ei kuulu abikaasade ühisvarasse.