Parim versioon iseendast

Ma järeldan sellest mitut asja. Esiteks seda, et ise endaga peab inimene esmalt rahu leidma ning alles siis teistega. Me kõik oleme lõputult erinevad. Alates sünnist kuni tänase hetkeni oleme me kõik näinud ja läbi elanud erinevaid asju, mis kõik kokku on meid tundmatuseni muutnud ja voolinud just selliseks nagu me oleme. See loob suurepärased eeldused selleks, et inimesed oma vahel läbi ei saaks. Kuna igaühel on omad tõekspidamised, õnne- ja stressiallikad, siis on pea võimatu leida kahte inimest, kes teineteisega nii hästi sobiks, et neil üldse mingeid konflikte ei teki. Ning seetõttu ongi oluline, et inimene pühenduks esimese asjana ise enda õnnele, sest teiste õnnelikuks tegemine on niikuinii üks suur high-risk-low-reward loterii.


Siit edasi järgmise mõtte juurde. Endaga rahulolek ei saa tähendada enda puuduste ja vigade pimesi õigustamist väidetega nagu "ma lihtsalt olen selline" või "ma olen endaga rahul sellisena nagu ma olen". Naiivsele inimesele võib see tunduda küll päris hea strateegiana, kuid tegelikkuses on see õhuke jää, millel kõndida.
Endaga rahul olekuks võiks hoopis lugeda seda, kui inimene teadvustab endale, kus ta on olnud, kust läbi käinud, kui palju mingi aja jooksul arenenud, kuhu jõudnud ja kui palju pidanud vaeva nägema, et jõuda sellisesse kohta, kus ta parasjagu on. Kui inimene on aus ja teadvustab endale, et tema areng on olnud positiivne, võib ta endaga rahul olla.
Ta võib olla enesekindel ja ei pea tundma kohustust kellelegi muljet avaldada ega kellegi jaoks meeldiv olla. Ta võib kõhklematult avaldada enda muundamata arvamust kõikidest asjadest, hoolimata sellest, kas see on kellelegi teise jaoks meeldiv või mitte. Ta on vaba inimene.
Kuid sama mündi teisel küljel on ka see, et seesama inimene peab just selle sama enesekindlusega tunnistama eelkõige iseendale ja ka teistele enda puuduseid, vigu ja olema võimeline analüüsima enda mineviku käitumist kriitiliselt, töötades pidevalt selle nimel, et tuleviku sarnastes situatsioonides olla ausam, õiglasem, teadlikum ja targem ning pidevalt täiendada enda teadmistepagasit, et vältida juba tehtud vigade kordamist.

Eelnevat lühidalt kokku võttes võiks siis öelda, et parim versioon iseendast on aus ja otsekohene eelkõige enda suhtes ja enda vastu, kuid ei karda enda puuduseid ka teistele tunnistada ja on alati valmis ennast parandama.

Aga kuidas toimib üks inimene, kelle eesmärk on olla parim versioon iseendast, konflikti kontekstis? Kas ta väldib konflikte? Kui konflikt siiski tekib, siis kuidas ta käitub, et seda lahendada? Kas tema eesmärk on jääda konfliktis nö "võitjaks" või on ta hoopis järeleandlik ja seab prioriteediks selle, et konflikt lihtsalt lõppeks ja elu saaks rahulikult jätkuda?
Ma julgen väita - ja see tõepoolest on üsna uljas väide - et konfliktist hoidumine on vastutöötamine iseendale ja potentsiaalsele koostööle teiste inimestega. Me teame, et kui kaks või enam võõrast inimest kohtuvad ja nad peavad mistahes olude sunnil pikemat aega mingi eesmärgi saavutamiseks koostööd tegema, siis nende suhe areneb läbi enam-vähem paika pandud etappide, mida kirjeldatakse siin-seal pisut erinevalt, aga läbiv noot on, et kõige pealt TUTVUTAKSE või KUJUNETAKSE ehk saadakse kokku ja ollakse segaduses, sest keegi ei tea veel kedagi ja ei oska teineteisega suhtlemisel mingit kindlat seisukohta võtta, pärast mida järgneb KONFLIKTI faas ehk hakatakse teineteises nägema omadusi, mis ei meeldi ja tekivad lahkarvamused ning seejärel, kui konfliktid saavad ühel või teisel moel lahendatud, järgneb KOHANEMISFAAS ning siis juba TÖÖ ja KOOSTÖÖ faas.

Siit minu ulja väite põhjendus küsimusena: milleks näha vaeva konfliktist hoidumiseks kui see on niikuinii vältimatu?

Kui me tahame, et mistahes koostöö täidaks enda maksimaalset potentsiaali, peab see olema rajatud kõige tõelisemale ja ümberlükkamatule põhjale: tõele.
See on tõsi, et ränga otsekohesuse korral on konfliktid väga kerged tekkima ja muuhulgas konfliktid, mis oleksid muidu võinud sootuks olemata jääda. Samas aga selguvad pingeolukordades, mida kõiksugused konfliktid tingimata tekitavad, inimeste taluvuspiirid ja motiivid, mis on mistahes muutuvas keskkonnas kriitilisteks teguriteks.
Usun, et konfliktide ja nende lahendamise saatel õpivad inimesed kõige paremini teineteist tundma ja see on kõige kiirem tee tõelise koostööni, millel on ka reaalselt lootust ootamatutes pingeolukordades edukat tulemust anda. Suhted, kus enda arvamust ei hoita hammaste taga ja kus fakte ei ilustata, võivad küll olla võrdlemisi kurnavad kõikide osapoolte jaoks, kuid selline ausus tekitab inimeste vahele justkui vaikimisi usalduse, mis on elu läbivaks kaalukeeleks.