Majandusteoorias lähtutakse põhimõttest, et kõik majanduslikud subjektid käituvad ratsionaalselt. Kui ressursid on piiratud ja alternatiive on palju, siis peab iga ettevõtja teadma, mida ta oma vahenditega peale hakkab. Mida arenenum ja haritum on ühiskond, seda rohkem on alternatiive.

Majanduse 3 põhiküsimust on:
1) MIDA TOOTA? Ettevõtte seisukohalt on see olulise tähtsusega. Lihtne vastus sellele on, et tuleb toota neid tooteid ja teenuseid, mida ühiskond ja tarbija vajab ja on nõus nende eest maksma. Avatud turu tingimustes, nagu Eesti majandus seda on, tulevad kõne alla tarbijad nii Eestis kui ükskõik millises välisriigis. Turule ilmuvad need kaubad, millele on ostujõuline nõudmine.

2) KUIDAS TOOTA? Majanduslikult mõtlev ettevõtja peab valima enda jaoks sobiva ressursside kombinatsiooni. Selline valik sõltub tootmisvahenditest ja nende hindadest. Kui on kasutada odavat tööjõudu, siis pole mõtet rakendada kallist tehnoloogiat. Vastupidises olukorras, kui tööjõud on kallis, tuleb igal juhul investeerida tehnoloogiasse.

3) KELLELE TOOTA? Haakub esimese küsimusega. Igal ettevõtjal peab silme ees olema alati tarbija. Umbisikuline toode jääb tavaliselt müümata. Sellele küsimusele aitab vastata majandusteaduseharu - turundus.

Sõltuvalt sellest, kuidas ühiskond majanduse põhiküsimused lahendab, ehitatakse üles kogu riigi majandussüsteem. Ajalooliselt tuntakse nelja tüüpi majandussüsteemi.

• TAVAMAJANDUS: See on vanim majandussüsteem. Kogu majandus on üles ehitatud tavadele ja traditsioonidele. Kõige paremini iseloomustab seda majandamisviisi sõna naturaalmajapidamine. Majanduse põhiküsimused lahendab perekond või hõim. Tegeldakse tavaliselt algelise põllumajanduse ja käsitööga. Tootmine toimub algeliste meetoditega, mida pärandatakse põlvest-põlve. Selline traditsiooniline majandussüsteem võib püsida muutumatuna väga pikka aega. Majanduslikku arengut sellega ei kaasne. Praegu on tavamajandus levinud paljudes Aafrika ja Lõuna-Aasia riikides.

• KÄSUMAJANDUS: Selle majandussüsteemi põhiidee seisneb selles, et kõiki majanduslikke suhteid võib ja oskab korraldada üks keskus. Sellist majandamisviisi on rakendatud sotsialistlikes ja diktaatorlikes riikides. Majanduse juhtimise aluseks on poliitilised või      religioossed ideed. Neid ideid püütakse tõestada ka majanduses. Kui turuseadused ja poliitika lähevad vastuollu, peab järele andma majandus. Selles majandussüsteemis pole üksikisikul võimalust majandustegevusse sekkuda. Käsumajandus esineb ka plaanimajanduse vormis. Sel juhul on kogu majandus aastateks ette planeeritud. Planeerimise käigus ei arvestata tarbija vajadusi, vaid tootmismahtusid. Parim plaanimajanduse näide oli NSV Liit. Tänapäeval võib selline majandamisviis kehtida veel Põhja-Koreas ja Kuubas.

• TURUMAJANDUS: See on selline majandamisviis, kus ostjad ja müüjad vahetavad kaupu ja teenuseid vabalt kokkulepitud hindade alusel. See on selline süsteem, kus isiklikest huvidest lähtuvalt kasutatakse riigi majandusressursse kõige efektiivsemal moel. Majanduse kolmele küsimusele vastatakse üksikisiku tasemel. Valdavaks on eraomandus. Turumajanduse suurim puudus on, et see toimib vaid teatud kindlatel eeldustel. Turumajanduse võlusõna on konkurents. Valitsused ja inimesed ise kehtestavad igasuguseid piiranguid turul, seega täielik turumajandus pole võimalik. Kõige rohkem sarnaneb turumajandusega Singapuri või Hongkongi majandussüsteem.

• SEGAMAJANDUS: See on selline majandussüsteem, kus kõrvuti turumajanduse elementidega toimib ka tugev valitsuse sektor. Alati on selliseid kaupu ja teenuseid, mille nõudmist-pakkumist turg ei reguleeri ja mille tootmise eest peab hoolitsema valitsus (haridus, riigikaitse, tervishoid jne). Enamus põhja-riikides ongi kasutusel segamajandus. Enamus tootmisest on eraettevõtlus ja midagi kontrollib ikkagi riik.

Siiamaani ei ole ühest ja õiget vastust küsimusele, kuidas majandust juhtida ja milline on kõige õigem majandussüsteem.