Tehnoloogia vallas toimub iga päev läbimurdeid ning praktiliselt iga päev ilmub uusi tooteid, kuid paraku teated neist iga kohta ei jõuagi laiema publikuni.

Kuigi ma jälgin üsna tähelepanelikult olmetehnoloogia vallas toimuvat, ei jõudnud ka minuni õigeaegselt uudis sellest, et meie idanaaber on loonud omaenda arvuti. Asja lähemalt uurides tulid pinnale aga üsna huvitavad asjaolud ning minul on tekkinud oma teooria, miks on Venemaa loonud enda raalimudeli, kirjutab ajaveeb The Technorat.

Alustuseks ütlen, et ma pole russofoob ega Venemaa-vihkaja. Ma olen üldjuhul igasuguse natsionalismi, rassismi ja põhjendamatu vihkamise vastane. Kuid see, millega on kõikvõimas Venemaa hakkama saanud, paneb mind üheaegselt nii naerma kui ka nutma.

Maikuu alguses hakkasid levima teated sellest, et Vene mikroprotsessorite tootja MCST laseb tänavu suvel müüki kaks toodet: serveri Elbrus 4.4 ning lauaarvuti ARM Elbrus 401. Kuna mina serveritest suurt midagi ei jaga, siis keskendun viimasele.

Tehnilised parameetrid

Arvutit jooksutab MCST toodetud 4-tuumaline protsessor Elbrus 4C taktsagedusega 0,8 GHz (mis on väiksem kui madala hinnaklassi Hiina nutifonil).

Masin on varustatud AMD Radeon 6000 seeria videokaardiga, 24 GB muutmäluga (saab suurendada 96 GB-ni), 128 GB SSD ning terabaidise püsimäluga + vajadusel saab lisada veel mõne andmekandja.

Masin jooksutab vaikimisi Linuxi põhist opsüsteemi Elbrus OS (nimede valikul pole oldud eriti loovad), kuid masin on võimeline jooksutama Intel x86/х86-64 baasil olevaid opsüsteeme, peamiselt Windows XP-d või Linuxi distrosid.

Kõige huvitavam on siin kohal masina hind: antud monstrum läheb maksma (palun istu enne lugemist) ligi 3500 eurot!

Elbrus 401 on mõeldud eelkõige automatiseeritud tööpinkide jaoks, toimimaks mikroserveritena, jooksutama kõikvõimalike terminale ning olema töömasinaks keskkondades, kus on oluline infoohutus.

Samas võib aparaat toimida ka hariliku kontoriarvutina. Raal on saadaval müügiks ainult juriidilistele isikutele, seega niipea (kui üldse) Elbrusi poelettidel ei näe.

Miks loodi selline masin?

Paberite järgi ning väga austatud ametnike sõnul on arvuti loodud järgnevatel põhjustel:

* Venemaa sisemajanduse ministeerium on loonud plaani, mille kohaselt peaks 2020. aastaks 75% riigisektori kasutuses olevast tarkvarast ning riistvarast olema kodumaine toodang. Elbrus 401 sobib ideaalselt selle plaani täitmiseks.

* Kardetakse kriitilise info lekkeid. Pärast Snowdeni skandaali on alanud ülemaailmne paranoia ning veebis on levinud teated sellest, et lääneriikide toodetud olmeelektroonikasse on peidetud tagauksed ning jälgimisprogrammid, mis võimaldavad salateenistustel teisest maailma otsast koguda riigisaladusi.

Kuna Venemaal kui suurriigil on, mida varjata, ei usalda nemad enam välismaiseid olmeseadmeid.

* Venemaa tahab vähendada sõltuvust välismaistest toodetest. Seoses viimase kahe aasta sündmustega on meie idanaabri suhted lääneriikidega jahtunud ning seetõttu on Venemaa sunnitud importima vähem välismaiseid kaupu ja kuidagi omal jõul hakkama saama.

Kui olukord peaks veelgi hapumaks minema, ning suurem osa maailmast korraldab Föderatsioonile blokaadi, saab plaani kohaselt nende riik oma kodumaiste toodetega toime tulla ning blokaad ei mõju riigile eriti laastavalt.

Minu teooria

Ülalmainitud põhjused võivad olla täiesti vettpidavad ning Venemaal võib olla tõepoolest tahtmine tekitada turvakihti nii pealtkuulamise kui ka võimalike rangemate sanktsioonide puhuks.

Kuid teades väga hästi, kuidas meie idanaabril asjaajamised käivad (olen ise arvestatavalt pika aja selles riigis veetnud), on minul tekkinud teooria, milleks Elbrus 401 tegelikult loodi.

Minu arvates on tegu ühe kavala pettusega, mille eesmärgiks on ametnike rikastada.

Skeem võib välja näha umbes nii: mõne oblasti kuberner nõuab Venemaa valitsuselt hiiglama suurt rahasummat, et varustada oblasti linna- ja vallavalitsused uue tehnikaga.

Ametnikult küsitakse, et miks on küsitud niivõrd suurt summat. Tema (või mõni tema käsilane) vastab sellele, et plaanitavad masinad on varustatud unikaalsete, ülivõimsate, kodumaiste keskprotsessoritega ning hiiglama suure muutmälu mahuga. See kõik teeb masinat antud hinna vääriliseks. Seepeale eraldab valitsus kubernerile nõutud summa.

Kui asi läheb ostmiseks, maksab ametnik arvuti müüjale hinnakirjast märgatavalt väiksema summa, kuna temaga on asi juba kokku lepitud. Nii jääb ametnike kätte arvestatav kulutamata jäänud summa, mis ei lähe tagasi riigikassasse, vaid “puruvaeste” kuberneride ning muude ametnike taskutesse.

Sellele teooriale toob kinnitust ka asjaolu, et ametnike sõnul viskab aparaat mõne aja pärast üsna palju hinnast alla. Seega jõuavad kavalpead valitsusele esitada nõude, et soetada näiteks 100 arvutit hinnaga 3,5 tuhat eurot tükist ning kui raha on juba käes, osta seadmed märgatavalt väiksema hinna eest.

See, kuidas ametnikud kulutamata jäänud raha maha kannavad, on juba omaette küsimus, aga küll nad leiavad mooduse.

Nagu ma juba mainisin, pole ma mingisugune natsionalist ega meie idanaabri vihkaja. Kuid mulle käib hirmsasti närvidele see, kuidas Venemaal tehakse praktiliselt kõike “для галочки” ehk lihtsalt linnukese lisamise nimel.

Ülevalt poolt antakse käsk, et on vaja teha kodumaine automudel, lennukimudel või arvuti. Vastutavad ametnikud teevad suletud uste taga mingisugust sahkermahkerit, annavad ülesande kolmele külajoodikule midagi kokku klopsida ning mõne aja pärast valmibki mingisugune kodumaine plätserdis.

Ametnikud esitavad Putinile või mõnele tema käsilasele aruande, paberi peal on kõik ilus ja elu on lill.

Putin on rõõmus, ametnikud on rikkamad, tootjad on õnnelikud ning ainult produkti kasutaja on õnnetu, sest valmistoode on kohutavalt valmistatud.

Kuid lihtinimese ega isegi spetsialisti arvamus ei kõiguta kedagi. Nii see Venemaa üldjoontes toimibki.