Aasta aega ilma nutitelefonita

Ma ei tea, vanasti oli siin mingi blogialafoorum ka, enam ei ole vist, nii et panen siia siis.

Lühidalt, tänu juhuse ja oma soovi õigeaegsele kokkulangemisele olen ma nüüdseks aasta aega elanud telefoniga, millel on vaid kaks funktsiooni, mida ma kasutan: helistamine ja SMS-ide saatmine.

Siin siis tagasihoidlik lühikokkuvõte sellest aastast: kuidas, kui palju ja millises suunas ma selle aasta vältel arenenud olen, kui palju ma arvan, et sellel arengul on pistmist nutimaailmast eemalolekuga, missuguseid konkreetseid muutusi olen täheldanud ja lõpetuseks minu isiklik üldine hinnang sellele.

Veel nutitelefoni omades
Ma olin täpselt see tüüpiline nutisõltlane, keda te iga päev näete bussi- ja rongijaamas, restoranis, klassiruumis, tänaval, autoroolis ja igal pool mujal. Telefoni näppimine ja sotsiaalmeedia "niisama scrollimine" absoluutselt igal pool, igal ajal ja igas seltskonnas ei olnud minu jaoks võõras. Teatava häbitundega tuleb tunnistada, et see tegevus oli minu jaoks isegi lahe. Olles introvert, tundsin ennast ka võõrastes paikades ja seltskondades hästi ja mugavalt, tähtsana, tubli ja edukana kui telefon käes oli. See töötas justkui kõige lihtsama vastupanuteena, mis oli alati käeulatuses, mistahes olukorras, kus vähegi oli oht tekkima ebamugavusel või kas või ebameeldivatel mõtetel, mida eelistasin summutada. See oli ideaalne. Kõige stressirohkem situatsioon oli see, mäletan selgelt, kui mõnikord tuli ette, et mainitud ebamugav olukord tekkimas oli, aga telefoni aku oli tühi. Niisiis, ainus asi, mida ma sõltlasena sellises olukorras teha mõistsin, oli telefoni külgedel olevate nuppude mõttetu klõpsimine või ekraanil sõrmede liigutamine, et sellega mingisugustki rahuldust saada ja mõtteid reaalsusest eemale viia. Minu ainuke lootus tol ajal oli see, et ma olin tegelikult ise oma sõltuvusest teadlik ja ikka aeg-ajalt tuletasin endale seda meelde, teisisõnu eitusfaas oli möödas ja ma teadsin, et ma pean ühel hetkel sellega midagi ette võtma.

Esimene päev
Olin 2-nädalasel kursusel ja tulin nädalavahetuseks koju. Viskasin telefoni laua peale kui äkki avastasin, et selle ekraanivalgustus ei kustu ära, aga pilti ka ees ei ole, nö "lihtsalt põleb". Klõpsutasin mõned korrad screen-locki nuppu, tulemusteta, ning alguses mõtlesin küll, et üritan kuidagi läbi garantii midagi välja skeemitada, aga kuna telefon oli palju maha kukkunud ja nägi päris sodi välja, siis kadus seegi lootus üsna kiiresti ning sisimas ka teades, et tegelikult seda mul vaja ongi, siis leppisin olukorraga: nojah siis. Ja nii läkski. Natuke kahju oli küll üsna varsti koos telefoniga lõkkesse lendavast Bitcoini walletist, kuhu olin investeerinud oma viimased 400-500 eurot, et hädaolukorras leib laual hoida, kuni uue töökoha leian.

Esimene kuu
Kuna, nagu esimeses peatükis mainitud, näpp oli mul nii põhjas kui vähegi võimalik, siis polnud mul võimalik endale isegi mingisugust 40-eurost nuppudega telefoni osta. Kaevasin kuskilt sahtlipõhjast ühe vana nuppudega HTC välja ning kasutasin seda. Ainult helistamiseks, sest sellega ei kannatanud isegi sõnumeid saata. Mul oli ka sülervuti, aga väljaspool kodu ma sellega midagi teha ei saanud, sest antud telefoniga ei olnud võimalik wifit jagada. Ja kuna just tol ajaperioodil veetsin ma üsna palju aega kodust eemal (kursus, pikad vahetused tööl jms,) siis ma olingi sõna otseses mõttes justkui sõrmenipsuga kõigest sellest väljalülitatud.
Ilmselt ma ikka tundsin puudust teatud sotsiaalmeediakanalitest, meemidest ja muust taolisest, aga ma ei mäleta selgelt, et kõik see toimuv oleks mind märkimisväärselt kurvastanud või häirinud. Tean, et ma teadvustasin endale kiiresti, et tekkinud olukord oli antud hetkel niikuinii muutumatu ja mul oli targem sellest nii palju positiivset leida ja seda enda jaoks ära kasutada, kui vähegi võimalik. Hakkasin ruttu ka enda kodus viibimise aega sisustama igasuguste muude tegevustega, mitte arvutis istumisega, võitlemaks selle vastu, et kui mujal viibides oma sõltuvust rahuldada ei saa, siis koju saabudes esimese asjana pea ees arvutisse sukelduksin ja sealt mitte enne väljuksin kui jälle kuskile minna on vaja. Teadvustasin endale, et kui ma suudan kodust eemal viibides nii pikka aega järjest sellest kõigest eemal olla, siis pean seda suutma ka kodus olles. Ja nii läkski. Leidsin endale põnevaid tegevusi, tegin trenni, tegelesin majapidamistöödega, pühendasin oma aega inimestele ja mitte arvutitele. Mäletan selgelt situatsiooni, kus üks hea sõber helistas ja küsis, et kuhu ma kadunud olen ja ma vastasin talle täiesti ausalt, et ma polnud nädal aega isegi arvutit käima pannud, seejärel tegingi suhteliselt kohe läpaka lahti, rääkisin sõbraga paar tundi Discordis juttu, pärast mida arvuti jälle nädalaks tolmu jäi koguma. Ja ma ei pidanud selleks ennast isegi sundima. See tuli kuidagi loomulikult. Selle eest olen ilmselt tänuvõlgu oma otsesele perele ja teistele lähedastele inimestele, kes mulle nendel aegadel seltskonda ja nö inimeselt-inimesele lähedust pakkusid, tänu millele kõik digitaalne tundus ja oligi teisejärguline.

Järgmised kuud
Esimesest palgast ostsin omale muidugi uue nuppudega telefoni, Nokia banaani, mida kasutan siiani. Selle telefoniga sain endale vähemalt wifit jagada ja tänu sellele ka tööl viibides oma sülearvutit kasutada. Aga olles ennast selle kuu ajaga piisavalt "nutituks" häälestanud, suutsin ma seda võimalust adekvaatselt kasutada. Loomulikult ei väida ma, et mu arvutis ei olnud avatud erinevad sotsiaalmeediakanalid põhimõtteliselt kogu aeg kui arvuti käis, küll aga ei tundnud ma enam mingit vajadust neid kogu aeg vahtida ja scrollida. Poole aasta vältel (tööl viibides, sest kodus ma vaevu üldse avasin arvutit, nii palju muud huvitavat oli teha) jõudsin ma läbi vaadata ja kuulata kümneid pikki loenguid ja podcaste nn self-help (kelle jaoks teema võõras, Youtube "Jordan Peterson") teemadel, hakkasin huvi tundma raamatute vastu, enda keelelise korrektsuse vastu, teiste inimeste, nende psühholoogia vastu, silmside vastu, üldse terve maailma mõtestamise ja minu selles maailmas eksisteerimise mõtestamise vastu. Kui keegi on lugenud C.G Jungi "Nelja arhetüüpi," siis selle raamatu taassünni peatükk tuleb mulle nüüd tagant järgi päris tuttav ette. Arvan, et ma ei pinguta üle, kui väidan, et ma arenesin nii vaimselt kui füüsiliselt selle poole aasta vältel rohkem kui sellele eelneva 5 aasta vältel. Kui suurt rolli selles mängib nutitelefonist loobumine ja kui suurt rolli lihtsalt "õigete" õppevahendite otsa komistamine ning endaga töötamine, seda ma kahjuks proportsionaalselt väljendada ei oska, aga eks igaüks saab oma tõekspidamiste baasil vastavad järeldused teha. Mina isiklikult usun, et need asjad on tihedalt seotud.

Pärast poolt aastat
Hakkasin juba aeg-ajalt ikka ennast tabama mõttelt, et hmm, pool aastat ilma nutitelefonita... Rongiga töölt koju sõites avastasin üks kord, et ma naudin eksisteerimist. Isegi võõraste inimeste keskel rampväsinuna rongis istudes tunnen ma ennast mugavalt, ilma, et tunneksin vajadust taskust telefoni haarata. See oli minu jaoks suur asi ja ma olin selle üle tõeliselt uhke. Teadvustasin endale kindlameelselt, et selline elustiil teeb mind õnnelikumaks. Ma ei tea, kust kohast ma selle arvu võtsin, aga julgesin, enda sõna legitiimsusest raskelt lugu pidades, väita, et olen tänu nutitelefonist loobumisele umbes 35% võrra õnnelikum kui enne seda. Hakkasin märkama, et mu enda mõtted ei hirmuta mind enam, et igavus (st tegevusetus) ei aja mind enam hulluks, et kõikides inimestes ja kõiges meie ümber on midagi imelist, igas hetkes ja igas kohas, kuhu saab vaadata, on midagi märkimisväärset ja lausa imetlusväärset ja et selle kõige märkamiseks ei tarvitse teha muud kui vaid oma looduse poolt kaasa antud meeled välja lülitada kunstlikust ja avada sellele, mis on päris. Ma avastasin, et inimestega hästi läbi saamine on tegelikult imelihtne, kui nendega suheldes neid päriselt kuulata ja püüda mõista, mitte mida nad ütlevad, vaid mida nad mõtlevad. Ma märkasin, et naeratamine muutus lihtsamaks kui kunagi varem, sest mu aju ei olnud pideva negatiivsuse koorma all, mida ma enne olin nutitelefoniga lihtsalt petlikult varjanud, aga mille kaotamiseks oli vaja tõeliselt endaga tööd teha, endas küsimusi esitada ja õigeid (kuitahes valusaid) vastuseid kuulata ja nende probleemide lahendamiseks enda ego ohverdada. Alguses raske, aga olles nendest asjadest üle saanud ja hakanud justkui iseenesest üha paremuse poole liikuma (ingl. k. upwards spiral of success), leides rõõmu ka kõige pisemates asjades ja tõeliselt elu nautides, ka rasketel aegadel (need ei kao kuskile, mitte kunagi, aga nad muutuvad talutavaks), tekkis teatud aja möödudes tohutu soov seda kõike jagada. Et pool aastat on mingis võtmes (näiteks ühe kuuga võrreldes) küll võrdlemisi pikk, aga suurel skaalal (nt inimese elueaga võrreldes) ikkagi põhimõtteliselt olematu aeg, siis ratsionaalselt mõeldes ei hakanud ma sellest kohe suurt numbrit tegema. Jagasin oma emotsioone vaid mõne lähedasema inimesega, samaaegselt ise endaga edasi töötades.

Hiljutised ajad
Sain kuu-kaks tagasisidet ühelt inimeselt, kes rääkis, et ta loobus ka telefonis sotsiaalmeedia äppidest ja püüab üldse vähem oma aega ja ajumahtu sellistele aegadele pühendada ja et ta tunneb ka, et see teeb teda õnnelikumaks ja väärtustavamaks kõige ümbritseva suhtes. Ma arvan, et pole midagi, mis saaks olla imelisem, kui teadmine, et sinu sõnad ja tegemised on kellegi elus mingeid positiivseid muutusi esile kutsunud.
Mõned kuud tagasi loobusin ka igasugusest sotsiaalmeedia tarbimisest ja eks ikka on siin-seal tekkinud mõni olukord, kus mugavam oleks kui saaks lihtsalt kuskilt kähku järgi vaadata või midagi postitada, aga hea tahtmise juures midagi nüüd selle pärast tegemata küll ei jää. Pigem on mõju olnud positiivne, kas või selle pärast, et kui mõne murega või sünnipäevasooviga sõbrale internetis kirjutamise asemel helistada või ukse taha minna, siis tekitab see juba iseenesest positiivsema, legitiimsema ja usalduslikuma õhkkonna.
Ma ei suuda ka parima tahtmise juures mõelda ühelegi inimesele, kellega ma antud hetkel "halvasti läbi saan," ma olen ennast ümbritsevatest inimestest valdavalt heal arvamusel ja sama ollakse ka minu suunal. Pärast poolt aastat eelneval kohal töötades hakkasin ma otsima arenguvõimalust, kandideerisin kohale, millest mul polnud kõige vähimatki aimu, mu tooaegne ülemus soovis mulle vaid tuult tiibadesse ja andis kaasa ka isikliku soovituse. Nüüdseks olen ma uuel kohal juba sisse elanud, käin järjest kursustel ja õpin, palganumber on kahekordistunud ja arenguvõimalusi on rohkem, kui suudaksin hetkel üles loetleda.
Viimased kaks nädalat ei olnud mul isegi arvutit, sest saatsin selle garantiisse, ja ma ei tundud sellest isegi puudust. Isegi mitte teades, et ma lähen kohe kuuks ajaks kursusele ja kui ma enne seda arvutit tagasi ei saa, siis mul polegi sinna midagi kaasa võtta. See ei morjendanud mind vähimalgi moel. Ma teen iga päev trenni, mu laual seisavad virnas raamatud, ma olen täie südamega pühendunud oma tööle ja kollektiivile, sotsiaalmeediast ei tunne ma puudust isegi mitte natukene ega vahel harva.

Kokkuvõte
Ei, ma ei väida, et mu elu on muretu või perfektne või kas või midagi sellelähedast. See unistus tuleks igal unistajal kohe maha matta, et millegi saavutades mured elust kaovad. Mingid mured kaovadki, aga nad asenduvad alati uutega. Elu on neid täis ja meie valik on, kuidas me nendega tegeleme, missuguseid muresid me oleme nõus missugustel tingimustel kannatama. Kannatamine on vältimatu. Tuleb teha vastavaid ohverdusi ja raskeid otsuseid, endaga töötada ja endaga aus olla, et see terve eluaja vältav kannatus ennast õigustaks. Et lõppkokkuvõttes, see tasuks ära. Et elul oleks mõte.
-Jordan Petersoni mõte minu oma sõnadega.

Ma ei väida ka, et minu eluviis on see kindel õige ja et kõik peaksid nüüd nii tegema. Igaüks elab oma elu enda parima äranägemise järgi ja ma ei ürita kellelegi midagi ette heita või peale suruda. Küll aga väidan, et hetke parim äranägemine ei pruugi kindlasti olla parim äranägemine või isegi talutavalt rahuldav äranägemine poole aasta pärast. Seda saan ma enda kogemusest kindlal meelel väita ja olles kuulnud teiste inimesi muljeid on ka selge, et ma ei ole mingisugune erandjuhus. Alati saab endaga tööd teha ja alati saab ise midagi teha, et oma elu paremaks muuta. Ümbritsevate tegurite ja inimeste süüdistamine enda ebameeldivustes on küll mugav ja tänapäeva ühiskond soosib seda väga tugevalt oma otsatu ja ääretu kaastunde ja mõistmisega, aga tegelikult on tegemist lihtsalt ühe roosa mulliga, mis puruneb varem või hiljem ja igal juhul ollakse paremas seisus siis, kui see mull iseseisvalt tahtlikult purustatakse ja ollakse valmis vastu astuma sellele, mis tulemas on, vastupidiselt sellele, kui oled 40-aastane ja siis avastad, et sa ei ole oma eluga midagi teinud peale joomise või arvutis istumise ja keegi ei taha sind, sest sa hakkad vanaks jääma ja sa pole ennast kuidagi ühiskonnale kasulikuks suutnud elada, sest pole terve elu jooksul midagi tähendusrikast teinud ja vaba aega väärtusetuks pidanud, seda lihtsalt raisates. See on reaalsus, tahame me seda või mitte ja olen kindel, et me kõik leiame sellest küllalt tõestusmaterjali kui vaid vaatame ennast ümbritsevaid vanema generatsiooni inimesi, kes ei ole oma eluga kuskile jõudnud. Kas me tahame 20 aasta pärast olla samasugused eesmärgitud eksisteerijad, kelle elu seisneb enda murede mahasurumises läbi erinevate sõltuvuste rahuldamises ja tervet ülejäänud maailma enda elu halvaks elamise eest süüdistamises? Aga see on reaalsus. Kui me järgmised 20 aastat elame ilma tõelise eesmärgita, mis meie elu elamisväärseks teeb, siis 40-aastastena meil ei olegi midagi muud jäänud kui viimase õlekõrrena kasutatav eneserahuldus, et üldse olla võimeline hommikuti silmi avama.

Lühidalt: vähem vabandusi (ma ei saa, mul on vaja facebooki sest mu töö... mul on inimesed... sul on ümber inimesed, kes väärivad su tähelepanu rohkem kui need seal telefonis!), rohkem mugavustsoonist väljaspool elamist, rohkem väljakutseid, uute asjade proovimist, rohkem enesedistsipliini.

Äsja on alanud uus aasta. Ma olen elav tõestus, et ühest väikesest otsusest ja tõukest piisab, et oma elus vaid ühe aastaga täielik kannapööre teha. Iga eraldiseisev samm tundub mõttetu ja tühine, aga ma kinnitan, et järjepidevalt enda eest hoolitsedes möödub üks aasta kiiresti ja peagi sellele tagasi vaadates on põhjust enda üle tõeliselt uhke olla.

Mind aitasid selle aasta jooksul (nimekiri ei ole ammendav):
Jordan Peterson

ja palju teisi videosid...

Simon Sinek

ja palju teisi videosid...

Jocko Willink

ja palju teisi videosid...

Sir Ken Robinson

ja palju teisi videosid...

Chris Heria
https://www.youtube.com/user/TheMiamiTrainer

Teemakäsitlus läks (eriti lõpupoole) väga seinast-seina ja sisse tuli väga palju igasugust kraami, mis võib-olla kellegi arvates ei pruugi väga hästi konteksti sobida, mõistan ja vabandan sellisel juhul, aga postitus tuli otse hingest ja soovist anda edasi midagi head.

Väga hea (ja õige) jutt. Su samm on juba suurem ning ei pruugi kõigile (kohe) sobida, arvan, et alustada tuleks Facebookist ja Instagramist loobumisega. Ehk siis nii-öelda taoliste lehtede ja rakenduste kasutamisest loobumisega, kus puudub sisuline väärtus.

Paraku on nii jah, et portaalid ja arvuti/telefon üldiselt (sõltub valikutest) omavad negatiivset või neutraliseerivat mõju inimese arengule. Mõeldes kasvõi enda peale, siis vahel vaatan Youtubest mingi üks-kaks tundi erinevaid videoid ning hiljem isegi ei mõtle nende peale ehk kuidagi need mulle kasuks ei tulnud, oleks võinud teisiti sisustada.

Oluline on aga mainida, et meelelahutus on OK. Sõpradega internetis suhtlemine on OK. Jalgpalli vaatamine on OK. Oluline on aga, et su vaba aeg ei kuluks ainult sellele.

Kuna see on osaliselt self-help teema, siis jagan siin ühte lugu, millel oli mulle aastaid tagasi päris suur mõju (aitas panna protsessi nautima).

LUGU KAHEST MÄGIRONIJAST

Hank ja Jake on mõlemad kirglikud mägironijad ning nad mõlemad on võrdselt osavad. Ent ronimisse suhtuvad nad väga erinevalt.

Hank on täielikult eesmärgile pühendunud. Teda huvitab vaid mäetipu võimalikult kiire vallutamine. Igal sammul on talle tähtis vaid tippu jõudmine. Ta tahab nii väga kohale jõuda, et ei malda isegi puhkepause teha. Kui ta viimaks sunnib end peatuma, siis ei suuda ta muule mõelda kui tiksuvale kellale ja sellele, kui palju on veel minna. Ronimise protsess ei paku talle kuigivõrd rõõmu ega rahuldust, ta sunnib end pidevalt takka, et tippu jõuda, teadvustades kogu aeg, et pole veel kohal.

Viimaks tippu jõudnud, on ta vaimustuses. Ta sai hakkama. Juhuu! Saabunud on kroonimise hetk. Üheks üürikeseks hetkeks, kui ta naudib mäelt avanevat vaadet, langeb koorem ta õlgadelt. See ei kesta aga kaua. Niipea, kui ta asutab end laskuma, varjutab taas eesmärk kõik muu – tähtis on ainult jõuda võimalikult kiiresti kohale.

Jake'i lähenemine seevastu on väärtustekeskne. Tal on sama eesmärk mis Hankil: kiiresti tippu jõuda. Tema on aga seejuures palju rohkem teadlik oma eesmärgi taga peituvatest väärtustest. Need on oskuste arendamine, looduse imetlemine, julgelt käitumine, enda proovile panemine, keha treenimine, avastamine ja seiklemine. Ronides naudib ta mäkketõusmise igat hetke. Ta ei mõtle kogu aeg tipu peale ega kannusta end sinna jõudmisega takka. Ta elab hetkes, olles täielikult tegevusele pühendunud. Olenemata sellest, kus ta parajasti on – mäejalamil, nõlval või tipus –, käitub ta teadlikult oma väärtuste järgi. Puhkamiseks peatunud, naudib ta vaatepilti ja rõõmustab, kui kaugele on juba jõudnud. Tippu jõudnud, tunneb ta end ülevana: vaade on hingemattev. Ükskõik kas ta tõuseb mäkke või laskub, naudib ta oma teekonna igat sammu.

Kujutame nüüd ette, et ilm läheb halvaks ja nad ei jõua mäetippu – tuleb tagasi pöörata. Mõlemad mägironijad on pettunud, nad ei suutnud oma eesmärki täita. Jake aga tuleb sellega palju paremini toime kui Hank. Miks? Sest Jake'ile pakub juba ronimine iseenesest rahuldust. Ta sai areneda ja oma oskusi rakendada, avastada ja seigelda, end proovile panna ja loodust nautida. Seega, isegi kui lõpptulemus ei vasta tema soovile, on Jake'i jaoks tegu eduka ja rahuldustpakkuva ettevõtmisega. Hank seevastu on pettumusest täielikult löödud ning võtab kogu ettevõtmist läbikukkumisena. Miks? Sest ta ei saavutanud oma eesmärki. Ta mõtleb ainult sellele, millal saab tagasi tulla ja uuesti proovida.

See ongi väärtustele keskendunud ja eesmärgile keskendunud elu erinevus. Jake saab saavutada oma eesmärgid ja nautida igat sammu, mis ta nende poole astub. Ning isegi kui ta eesmärke ei saavuta, tunneb ta oma väärtuste järgi elamisest ikkagi tohutut rahuldust.

Hank seevastu kannatab iseenda tekitatud surve ja kroonilise frustratsiooni all. Tema jaoks seisneb kõik ainult eesmärkide saavutamises – kui ta nendeni ei jõua, ei tunne ta mingit rahuldust. Ning isegi kui ta oma eesmärgid saavutab, siis tunneb ta ainult üürikest rõõmu, ning kohe naasevad taas surve ja frustratsioon. Kindlasti õnnestub paljudel inimestel sellise äärmise eesmärkidele keskendumise abil väga palju saavutada – kuid selle hind on stressi, rahulolematuse ja viimaks psühholoogilise läbipõlemise või füüsiliste haiguste tõttu tavaliselt väga kallis.