Kuna ma olen eelnevalt vaid põgusalt puudutanud seda teemat, siis selgitaksin nüüd lähemalt, mida plaani paindlikkus minu arvates täpsemalt tähendab ja miks ma usun, et see on üks olulisematest asjadest, mida noor inimene peaks silmas pidama, kui ta soovib oma elus edukaks saada.

Tooksin näiteks jällegi isikliku kogemuse, et siis sellest lähtudes oma seisukohti selgitada.
Ca 4-5 aastat tagasi, kui mu vend mu käest küsis: mis sa oma eluga teed, passid arvutis ainult päevad läbi?
Mu vastus oli: jah, teen mida iganes, aga tööle ma igatahes enam ei lähe.

No vot siis. Taoline väide oleks ilmselt vastuvõetavam kui selle autor oleks mõni geniaalne inimene, kellel oleks ka reaalne plaan, kuidas muul moel maailmale kasulik olla, et puuduks vajaduski tööl käia, aga minul seda loomulikult ei olnud. Teadsin vaid, et tööd ma teha ei taha ja kõik.
Umbes aasta vältel proovisin mitmeid erinevaid asju, alustades streamimisest ja lõpetades programmeerimisega. Siht oli üks: ma pidin kuidagi hakkama teenima sissetulekut ilma reaalselt tööl käimiseta. Ja ma pidin seda hakkama tegema ruttu, sest kõik ootasid seda minult.
Loomulikult ei tulnud sellest midagi välja, see on ikka äärmine erandjuhus kui üks 20-aastane tüüp suudab selliselt nullist alustada ja tõepoolest saab edukaks.

Miks? Sest inimene on rumal. See on fakt. Me vajame haridust! Me vajame teadmisi ja kogemusi, sest ilma nendeta ei suuda me imelist võimalust märgata isegi siis, kui see meile otse sülle kukub. Ja samaaegselt võime pidada imelisteks võimalusteks täiesti mõttetuid ja jaburaid mõtteid ning seda tehes oma aega ja energiat raisata, nö "mõõgaga tühja õhku vehkides," ise endale aru andmata, et me seda teeme.
Ja pärast mingi aja möödumist võib juhtuda, et me jääme ühtepidi enda otsusesse jäärapäiselt kinni, aga samaaegselt sunnib elu meid ikkagi midagi tegema, nii et tulemusena läheme tööle mõne stagnatsioonilise ameti peale, ise endale kinnitades, et see on vaid ajutine, kuni midagi paremat välja mõtleme, ja siis kogu aeg muudkui mõeldes "ma pean midagi leiutama, ma pean midagi leiutama..." ja kuna see on muutunud selliseks kinnisideeks, siis igast rumalast ideest kinnihaarates on õnnestumise võimalus reaalselt nullilähedane. Kindlasti teate mõnda sellist inimest, kes iga päev mingit uut "geniaalset" ideed esitleb, aga tegelikult oma elus mitte kuskile ei arene.

Ehk siis, oma plaanidega tuleb olla paindlik. Tuleb avada selliseid uksi, mis ei ole ahvatlevad või esmapilgul isegi talutavad. Tuleb meeles pidada, et alati on võimalus astuda samm tagasi, aga suletud uste taha ei ole võimalik näha. Ning absoluutselt iga suletud ukse taga on alati midagi sellist, mida ei ole võimalik ette näha enne, kui see uks avatakse ja sinna vaadatakse.
Tuleb mõista ja leppida sellega, et noor inimene, kes ei ole ennast harinud, ei ole kuigi arukas ning see võimalus, et ta suudaks midagi ise välja mõelda, on nii pisike, et selle võimaluse peale terve oma elu panti panna, on lihtsalt mõtlematult rumal. Mitte millestki ei teki mitte midagi.
Proovige erinevaid asju, loomulikult on soovitatav leida enda ajale ja energiale rakendust ikkagi nendes valdkondades, mis ka otseselt huvi pakuvad, aga kui peaks juhtuma, et sellised võimalused mingiks ajaperioodiks otsa saavad, siis ei tohi mingil juhul kinni kiiluda ning lihtsalt oodata, et "elu midagi paremat ette veeretaks". Elu võib seda muidugi mõnikord teha ja seetõttu ka lühiajaline hingetõmbamine, ootamine, nö "buffri andmine" ei ole alati just halb mõte, aga kui see "lühiajaline ootamine" venib juba kuude pikkuseks, siis tuleb endale aru anda, et ollakse jõudnud allakäigu spiraali ning sealt väljumiseks tuleb taas endal mugavustsoonist välja ronida ja vajadusel peateelt kõrvale kalduda või isegi samm tagasi astuda.

Väga kasulik mõttetera paljudele!