Minu väljendatud seisukohad on minu isiklikud ja ainult minu. Enda seisukohti väljendades ei esinda ma kedagi ega midagi peale iseenda.


Kuna võrreldes kevadega on olukord ja minu seisukoht kõvasti muutunud, siis olen otsustanud teema sisu muuta. Ei ole ka mingi saladus, et minu algne teema oli liiga ekstreemne ja hinnanguid täis (rääkisin kindlameelselt asjadest, millest aimugi polnud) ning altpoolt leitav @kqrmo kriitika algse teema sisu kohta on võrdlemisi kohane. Sisuliselt lähtusin emotsioonidest, mitte faktidest ja eksisin paljuski. Püüan nüüd natuke targemalt ja objektiivsemalt läheneda.

Tean hulganisti tublisid ja töökaid inimesi erinevatest valdkondadest, kelle elu on täiesti pea peale pööratud kõikide nende tegurite poolt, mida see pandeemia on mõjutanud, vaieldavalt veel hullemini kui tervist ennast.

Alustan majandusest, sest see ei ole mingi nähtamatu hõlje, mis "lihtsalt on" kuskil ja mille elus hoidmine on teisejärguline. Koos majanduse toimimisega kaob täisväärtuslik elu, millega harjunud oleme ja turvatunne, mida me kahtlemata vajame. Ekstreemsus on see, et ühel hetkel pole enam poest midagi osta (kevadel oli see reaalsuseks saamas kui kaubaautod kümnete kilomeetrite kaupa piiride taga kinni istusid) või kaob elekter ära, kuid väga halvad on ka need olukorrad, mida väga paljud inimesed juba täna kogevad. Riigid on võlgades, firmad pankrotistuvad, väga paljud inimesed on juba kaotanud töö ja pidanud oma elu täiesti ümber elama, et leib lauale tuua. See ei ole lihtne, kui inimene on terve elu tegelenud ühe valdkonnaga, mida ta armastab ja milles ta tõeliselt hea on ning nüüd järsku öeldakse talle, et ta ei tohi seda enam teha. Mõelge siinkohal näiteks meelelahutus-, spordi või haridusinimeste peale, kelle elu on üles ehitatud ühele valdkonnale, mille väga suur osa on teiste inimestega kohtumine ja nendega suhtlemine. Nemad on nüüd sunnitud kiiremas korras uue ameti ära õppima, et mitte nälga surra. Mõnedel neist on suured kohustused, nad peavad üleval pidama (paljulapselisi) peresid ja on muidki elu raskendavaid asjaolusid. Ja ma rõhutan, et sellised olukorrad on tabanud inimesi, kes veel aasta alguses elasid keskmisest märkimisväärselt paremat elu: nad said endale lubada mugavat elu, neil olid korralikud säästud ja väga head vaated tulevikku; täna murravad nad leiba ja pead, et mis küll homme saab. Ja nad ei ole veel kaugeltki selle pandeemia kõige õnnetumad ohvrid.

Järgmiseks ühiskond, selle lõhestumine, pooldumine "õigeteks" ja "valedeks" inimesteks lähtuvalt nende maailmavaadetest ja hoiakutest, ligimese põlgamine, arvamusvabaduse piiramine ja tsensuur. Vaadakem hetkeks ümberringi ja hoomakem, kuhu see kriis meid ühiskonnana viinud on. Inimesed on peitu pugenud ja hirmul. Teist inimest välditakse kui marutõbist koera ja hoidku taevas selle eest, et keegi ilma maskita poes on. Sellel inimesel sõimatakse nägu täis, sildistatakse teda kui hoolimatut psühhopaati, kes sisuliselt ainuisikuliselt kõikide nende inimeste suremises süüdi on. Mille alusel? Selle alusel, et üle miljonisest rahvahulgast sureb iga päev keegi ära? Inimesi surebki iga päev. Suri enne, suri gripi tõttu, sureb täna ja sureb ka pärast, kui koroonaviirus enam kellelgi meeleski pole. Neid, kes mõtlevad teisiti ja seda ka välja julgevad öelda, nimetatakse hetkekski kõhklemata kõva häälega idiootideks ja värdjateks, kellelt tuleks üldse igasugune sõnaõigus seadusega ära võtta, jätmata pisematki ruumi mõttele, et ka tema on inimene. Inimene, kellel on õigus oma arvamusele ja selle väljendamisele. Inimene, kellel on õigus näha asju enda vaatenurga alt, tõlgendada asju enda loogika alusel ja kellel puudub igasugune kohustus mõtlematult minna kaasa ülejäänud ühiskonna arvamusega. Aina tavalisemaks muutub idee "mõtle nii nagu meie või ära mõtle üldse, sest sa nagunii ei oska ju" ning ma arvan, et see ei ole õige. See aga on tänane reaalsus. Me oleme ühiskonnana omavahel jubedasti tülli läinud, ei suuda silmaotsaski taluda teise inimese õigust enda õiguste eestki seista, rääkimata teistsuguse arvamuse omamist ja selle avaldamist. On ainult üks "õige" arvamus ja see on see, et tervis ja elu on tähtsam kui kõik see, mis elust elu ja inimesest inimese teeb. Aga kes see nii võimas oli, kes selle meie kõigi eest ära otsustas ja miks me teda mõtlematult ja vastuvaidlematult kuulama peame?

Aga võib-olla ma eksin. Lähtudes statistikast suri eelmisel aastal gripi tõttu ligikaudu 80 tuhat inimest, koroonasse on sel aastal surnud juba üle 1,7 miljoni inimese. Võib-olla on tõesti tegu viirusega, mida tulekski karta ja ta vaid tundub nii ohutu just tänu nendele ekstreemsetele meetmetele ja meie kiirele kohanemisele ehk peitu pugemisele. Sellegi poolest leian, et mistahes asja vastu võideldes on oluline jääda inimlikuks, leida võimalusi koostööks, mitte vihaks ja mitte unustada ära enda ja teiste inimeste põhiõigusi ning tuleb jääda valvsaks ka selle suhtes, et keegi liiga agaralt meie õiguste kallale ei kipuks. Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega.

Kes tunneb, et ta on avatud teistsugusele mõttelaadile ning soovib lugeda ja kuulata inimest, kes on minust hoomamatult targem ja oskab ennast väga hästi väljendada, soovitan tutvuda Tartu Ülikooli riigiõiguse professor ja õiguskantsler Ülle Madise sõnavõttudega.