PealehtRohkem vaeva, rohkem õnne
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1 • Share
- Ekux
- Liitus : 25/08/2016
Postitusi : 1383
Ekux 22.06.20 12:20
Antud kontekstis õnn = vedamine.
Inimesed, kes pole oma eluga rahul, kirjeldavad sageli oma elu "hammasrataste vahel olevaks" või muu taolise analoogiaga.
Ühest käest on vaieldamatu fakt: mõnel lihtsalt ei vedanudki mingi asjaga ja mõni kord ei veagi mitu korda järjest kohe üldse ja kõik läheb juskui iseenesest allamäge. Tavaliselt kui hakata selliste asjade põhjuseid süviti otsima, siis varem või hiljem tuleb siiski välja inimese enda panus või panuse puudumine asjaolusse, aga sellest hoolimata ei saa väita, et mõnikord tõesti lihtsalt ei vea ja see tekitab nördimust, eriti kui kaalul on midagi olulist.
Teisest käest aga on fakt ka see, et mitte kellelgi ei vea alati ja kõigil käib elu tõusude ja mõõnadega. Nüüd, iga indiviidi tolerants mõõnade suhtes sõltub tegelikult temast endast, täpsemalt sellest, kuidas ta on ennast karastanud probleemide ületamisega, treenimisega, teadmistega ja kui tugev ta mentaalselt on. Iga teadvustatava probleemi ületamisel toodab inimese aju dopamiini ja serotoniini. Dopamiin tekitab sinus "hea tunde" (narkootiliste ainete, sh alkoholi põhitoimeaine) ning serotoniin tõstab sinu enesekindlust ja soovi ettesattuvaid raskusi ületada. Teisisõnu, kui sinu teel on raskus ja sa ületad selle, siis see tekitab sulle hea tunde, et sa oled millegagi hakkama saanud ning samaaegselt annab sulle jõudu, et järgmiste raskustega silmitsi seista ja neid ületada. See efekt tekib aga ainult siis, kui sa teed midagi, mis nõuab sinult pühendumist ja ohverdust (aega, energiat jm).
Serotoniini tase sinu ajus näib olevat lähedalt seotud sinu üldise võimega tolereerida ja ületada ettejuhtuvaid raskusi. Kui inimene, kes ei ole kunagi võtnud tõelist vastutust ja otsustanud näha vaeva, et mingeid raskusi ületada, siis näib iga ettejuhtuv raskus tema jaoks ületamatu ja närvesööv, sest see tekitab temas hirmu (mida ta tunnistada ei taha) ning tal puudub kogemus ja teadmine, mis tunne on probleemidest jagu saada. Selline inimene hakkab tõlgendama iga pisematki probleemi katastroofina, sest iga väike ebamugavus hirmutab ja terroriseerib teda ning see on ka vähemalt üheks tekitajaks sellisele "mul lihtsalt ei vea" või "mu elu on hammasrataste vahel" mentaliteedile, samal ajal kui inimene, kes probleemi ilmnemisel ei keskendu mitte sellele, kui ebaõiglane see tema suhtes on, vaid koheselt hoopis sellele, mida tema selle põhjustamiseks valesti teinud on ning mida ta saab teha, et seda parandada, suudab palju tõenäolisemalt erinevaid probleeme seljatada enne kui nad tekkidagi jõuavad, mis tekitab koheselt temas jõudu ja tahet edasi liikuda ning järgmiste raskustega kohtuda.
Ning loomulikult on mentaliteet väga oluline: inimene, kes liigub tuleviku teadmatuse poole sirge selja ja kummis rinnaga, on igal juhul võimekam tulevat vastu võtma ja sellega tegelema kui inimene, kes on hirmul ja julgeb vaadata ainult sinna, kuhu vaatamist ta enam vältida ei saa. On probleeme, mille saab lahendada enne kui see tekkidagi jõuab või keerata teistpidi probleemiks selle tekitajale ja selleks pole vaja muud kui olla ärkvel, näha vaeva enda kallal, et olla valmis selleks, mis iganes tulemas on. Mida rohkem ennast treenime, mida rohkem ennast harime ja mida rohkem raskusi ületame ning seeläbi kogemusi omandame, seda rohkem omandame võimet näha tulevikku, teisisõnu seostame juba juhtunut olevikuga ning oskame järeldada, mida tulevik nende muutujatega tuua võib. Tänu sellele oskame langetada kaalutletud otsuseid ja pigistada igast olukorrast välja enda jaoks otstarbekaim, seda ka alateadlikult, ning tihtipeale seda nimetataksegi vedamiseks.
Inimesed, kes pole oma eluga rahul, kirjeldavad sageli oma elu "hammasrataste vahel olevaks" või muu taolise analoogiaga.
Ühest käest on vaieldamatu fakt: mõnel lihtsalt ei vedanudki mingi asjaga ja mõni kord ei veagi mitu korda järjest kohe üldse ja kõik läheb juskui iseenesest allamäge. Tavaliselt kui hakata selliste asjade põhjuseid süviti otsima, siis varem või hiljem tuleb siiski välja inimese enda panus või panuse puudumine asjaolusse, aga sellest hoolimata ei saa väita, et mõnikord tõesti lihtsalt ei vea ja see tekitab nördimust, eriti kui kaalul on midagi olulist.
Teisest käest aga on fakt ka see, et mitte kellelgi ei vea alati ja kõigil käib elu tõusude ja mõõnadega. Nüüd, iga indiviidi tolerants mõõnade suhtes sõltub tegelikult temast endast, täpsemalt sellest, kuidas ta on ennast karastanud probleemide ületamisega, treenimisega, teadmistega ja kui tugev ta mentaalselt on. Iga teadvustatava probleemi ületamisel toodab inimese aju dopamiini ja serotoniini. Dopamiin tekitab sinus "hea tunde" (narkootiliste ainete, sh alkoholi põhitoimeaine) ning serotoniin tõstab sinu enesekindlust ja soovi ettesattuvaid raskusi ületada. Teisisõnu, kui sinu teel on raskus ja sa ületad selle, siis see tekitab sulle hea tunde, et sa oled millegagi hakkama saanud ning samaaegselt annab sulle jõudu, et järgmiste raskustega silmitsi seista ja neid ületada. See efekt tekib aga ainult siis, kui sa teed midagi, mis nõuab sinult pühendumist ja ohverdust (aega, energiat jm).
Serotoniini tase sinu ajus näib olevat lähedalt seotud sinu üldise võimega tolereerida ja ületada ettejuhtuvaid raskusi. Kui inimene, kes ei ole kunagi võtnud tõelist vastutust ja otsustanud näha vaeva, et mingeid raskusi ületada, siis näib iga ettejuhtuv raskus tema jaoks ületamatu ja närvesööv, sest see tekitab temas hirmu (mida ta tunnistada ei taha) ning tal puudub kogemus ja teadmine, mis tunne on probleemidest jagu saada. Selline inimene hakkab tõlgendama iga pisematki probleemi katastroofina, sest iga väike ebamugavus hirmutab ja terroriseerib teda ning see on ka vähemalt üheks tekitajaks sellisele "mul lihtsalt ei vea" või "mu elu on hammasrataste vahel" mentaliteedile, samal ajal kui inimene, kes probleemi ilmnemisel ei keskendu mitte sellele, kui ebaõiglane see tema suhtes on, vaid koheselt hoopis sellele, mida tema selle põhjustamiseks valesti teinud on ning mida ta saab teha, et seda parandada, suudab palju tõenäolisemalt erinevaid probleeme seljatada enne kui nad tekkidagi jõuavad, mis tekitab koheselt temas jõudu ja tahet edasi liikuda ning järgmiste raskustega kohtuda.
Ning loomulikult on mentaliteet väga oluline: inimene, kes liigub tuleviku teadmatuse poole sirge selja ja kummis rinnaga, on igal juhul võimekam tulevat vastu võtma ja sellega tegelema kui inimene, kes on hirmul ja julgeb vaadata ainult sinna, kuhu vaatamist ta enam vältida ei saa. On probleeme, mille saab lahendada enne kui see tekkidagi jõuab või keerata teistpidi probleemiks selle tekitajale ja selleks pole vaja muud kui olla ärkvel, näha vaeva enda kallal, et olla valmis selleks, mis iganes tulemas on. Mida rohkem ennast treenime, mida rohkem ennast harime ja mida rohkem raskusi ületame ning seeläbi kogemusi omandame, seda rohkem omandame võimet näha tulevikku, teisisõnu seostame juba juhtunut olevikuga ning oskame järeldada, mida tulevik nende muutujatega tuua võib. Tänu sellele oskame langetada kaalutletud otsuseid ja pigistada igast olukorrast välja enda jaoks otstarbekaim, seda ka alateadlikult, ning tihtipeale seda nimetataksegi vedamiseks.
Soovid vestluses osaleda?
Selleks logi sisse või tee endale kasutaja.
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1
Permissions in this forum:
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele