Hei!

Teen algust järjekordse blogiga - seekord midagi uut, põnevat ja tuleb tunnistada, et isegi natuke hirmuäratavat.

Olen terve oma elu olnud Windowsi kasutaja, alustades Windows 95-st ning käies läbi kõik vahepealsed kuni Windows 10-ni välja.
Linux on mulle juba aastaid teatavat huvi pakkunud, kuid siiani ei ole ma leidnud seda piisavat "tõuget," mis veenaks mind maha jätma kõik, mis on mulle mugav ja kodune ning sisuliselt pea ees tundmatusse vette hüppama.

Jah, ma ei lähe lihtsamat vastupanu teed jättes nö "igaks juhuks" ikkagi Windowsi dual bootile või installides Linuxit hoopis virtuaalsesse keskkonda. Teen arvutile täieliku reseti ning ainuke, mille säilitan, on mõned olulisemad dokumendid ja nimekiri tarkvarast, mida ma vajan.

Minu otsuse peamisteks ajenditeks on igapäevaselt kasvav soov vältida kõike, mille peamine eesmärk on kommerts, mitte praktilisus ning samuti tunnen ma aina rohkem puudust arvutist, mis ei ole lihtsalt seade, mida ma saan kasutada, vaid hoopis tööriist, mis on algusest lõpuni minu käe järgi tehtud selliseks ja ainult selliseks, et minul oleks võimalikult mugav ja meeldiv sellega töötada. Linux võimaldab seda.

Oma esimeseks distroks olen valinud System76 Pop!_OS-i.

Go!

Pean juurde mainima, et niikaua kuni sa Linuxiga harjunud ei ole, niikaua ta ei olegi mugav. Aga kohe, kui Linuxiga ära harjud, siis võid sooja südamega öelda, et ta on kõvasti etem, kui Windows, usu mind. )

Viimane Linux, mida läpaka peal kasutasin oli Ubuntu 20.04 ning pean tõdema, et ma olin valmis hullemaks.. Aga lõpptulemus oli oodatust 2x parem. Linuxi juures ongi just kõige mugavam see, et kui su eriala vastab Serveri kasutusele, siis Linux masina peal on sul seda kõike võimalik otse teha ilma, et selle jaoks server osta.

Mina sain oma veebiservereid, node projekte ja kõike hostida lokaalselt arvuti peal. (muidugi on see kõik võimalik ka Windowsi peal, kuid mina näen, et Linuxi peal on see kõik palju mugavam ning Windows ikkagi ei ole sellisteks ülesanneteks mõeldud)

Nonii!

Esimene päev ongi õhtale jõudnud ja hetkel ei näe ma küll ühtegi põhjust, miks ma peaksin Windowsit taga hakkama igatsema.

Kohe päris alguses komistasin küll ühe probleemi otsa - nimelt mu hiir ei hakanud tööle. Jändasin selle kallal tunde kaks kui avastasin, et tegelikult oli hiirel hoopis patarei tühjaks saanud. Perfect timing

Mulle meeldib see tohutu andmebaas, millele Linuxiga koheselt ligipääs avaneb. Mitte, et Windowsiga need programmid kättesaadavad ei oleks, aga see mugavus ja kiirus on midagi, mida ma ei osanud oodata ja ei oska ka seletada - seda peab ise proovima.
Vaid mõne käsureaga saad kätte kõik vajalikud programmid ja rohkemgi veel: Linuxit ümbritsev open source kommuun on niivõrd arenenud, et kerge vaevaga on võimalik leida programm iga asja jaoks, mida sul teha on vaja ja mis kõige parem - see programm ongi tehtud ainult selle jaoks, mida sul vaja on. Mingeid koormavaid lisasid ega konkse ei ole. Lihtne ja praktiline.

Samuti olen väga rahul süsteemi funktsionaalsuse ja kiirusega, mis ei ole Windowsiga isegi mitte võrreldav. Igale tegevusele on võimalik hotkey mappida ja pooled asjad on juba operatsioonisüsteemi loojate poolt automatiseeritud, pidades silmas, et kasutaja peaks võimalikult vähe erinevate akende vahel lappama ja midagi otsima. Lihtsa nupuvajutusega on võimalik hüpata ühelt töölaualt teisele, millest igaüks sisaldab sinu poolt paika pandud programme ja funktsioone täpselt sellises suuruses, asetuses ja kooskõlas nagu sina seda soovid.
Ja lõpuks muidugi kõige kroon: kõik tehnilised operatsioonid käivad läbi lihtsate ja loogiliste käskude - pole vaja otsida kaustu ega faile, igal asjal on oma kindel koht ja funktsioon ja kui sa seda tead, siis pole tarvis muud kui anda arvutile käsk ja vaadata, kuidas su töö tehtud saab.

Edasi liigun suure põnevusega.

Kolmanda päeva hommik.
Eile tuuseldasin päev otsa lihtsalt terminalis ringi, õppisin mõned algelised käsud pähe ja uurisin erinevaid põnevaid võimalusi, kuidas oma internetiliiklust jälgida ja samas ise erinevatele veebilehtedele teistmoodi ligi tulla (teisisõnu tegin eile @FVL Botiga 1v1 ).

Täna sattusin ka pisikese kivi otsa: XAMPP-i installides järgisin õpetust, kirjutades pärast installfaili allalaadimist käsu

Kood:

sudo chmod +X installer.run

Pärast natukest aega ajude ragistamist sain aga aru, et "+X" asemel peab olema numbriline väärtus, mis määrab faili kasutamise õigused.
Olen veidi üllatunud, et ma selle peale kiiremini ei tulnud, sest läbi FTP asjade ajamisel on chmod mulle juba vähemalt 10 aastat tuttav mõiste.
Igatahes teadmiseks siia potentsiaalsetele jälgijatele siis, et kui .run faile Linuxis käivitada soovite, siis peate esmalt selle faili õigused paika sättima ja siis kasutama käsku

Kood:

sudo ./failinimi.run

kus "./" määrab, et fail asub samas directorys, kus parasjagu ollakse ja nimetatud faili soovitakse käivitada.

Täna sain hakkama postgreSQL paigaldamise, databaasi loomise ja andmete databaasi importimisega.

Esimese asjana siis paigaldada postgreSQL tarkvara:

Kood:

sudo apt-get install postgresql postgresql-contrib

Järgmisena oli tarvis databaasisüsteemiga ühendust saada ning teda haldama hakata:

Kood:

sudo su postgres

kus "postgres" tähistab postgreSQL-i default superuseri kasutajat - antud käsklusega logitakse selle kasutajaga sisse.

Nüüd on kaks valikut, databaasi-siseselt käskluste andmiseks tuleb kas esmalt sisestada käsklus psql või see lihtsalt edaspidi iga käskluse ette trükkida. Mina otsustasin esimese variandi kasuks ja sain aru, et olen siiamaani kõik õigesti teinud kui minu järgmise käsurea alguseks ilmus "postgres=#", mis tähendab, et postgreSQL on valmis vastu võtma käsklusi muudatuste tegemiseks kogu süsteemis.

Esmalt on vaja teha uus kasutaja, sest default useriga databaaside haldamine ei ole turvalisuse vaatevinklist hea mõte.

Kood:

CREATE user kasutajanimi WITH PASSWORD 'parool';

mis loob kasutaja nimega "kasutajanimi" parooliga "parool".

Järgmisena databaasi loomine.

Kood:

CREATE DATABASE databaasinimi;

mis loob databaasi nimega "databaasinimi".

Nüüd oleks vaja databaasis muudatuste tegemiseks anda enda värskelt loodud kasutajale superuseri õigused.

Kood:

ALTER USER kasutajanimi WITH SUPERUSER;

Järgmisena oli mul vaja vanast databaasist eksporditud fail enda uude databaasi importida.
Sellega jändasin natuke aega, sest ei saanud alguses pihta, et postgreSQL-i jaoks ei ole home directory minu opsüsteemi home directory, vaid hoopis see kaust, kus ta ise asub, ehk minu süsteemi puhul /var/lib/postgresql ning faili importimiseks pidin faili kõige pealt sinna liigutama.
NB! Failide liigutamiseks soovitan avada teise terminali, et ei peaks selle jaoks eraldi databaasi haldusest välja hüppama ja siis pärast uuesti sinna tagasi liikuma.
Selle jaoks navigeerisin kõige pealt sinna directorysse, kus mu databaasi fail asub ning sisestasin:

Kood:

sudo cp databaasifail.tar /var/lib/postgresql

kus cp tähistab kopeerimise käsklust ja databaasifail.tar on fail, millest ma soovin enda uude databaasi andmeid importida.

Järgmisena reaalne importimine. Kui fail on õiges kohas ehk postgreSQL-i directorys, siis võtan ette jälle selle teise terminali, millega ma postgreSQL-i halduses sees olen ning importimiseks kasutasin järgnevat käsklust:

Kood:

databaasinimi < ~/databaasifail.tar

kus "~" tähistab postgreSQL-i home directoryt.

Voila! Minu vana databaas on nüüd uude üle kantud ja aeg on lõunale minna

ArchLinux
ArchLinux on Linuxi kommuunis laialdaselt tuntud kui üks parimatest OS-i valikutest, sest sellega on kasutajal võimalus endale sisuliselt nullist ise süsteem kokku panna - esmakordsel bootimisel antakse sulle ette vaid terminal, kus tuleb esimese asjana üles leida enda masina võrguriistvara ning sellega internetiühendus luua, et seejärel vajalikke tarkvarapakke otsima, allalaadima ja installima hakata.
Edasi ongi vaja leida ja paigaldada kõik vajalikud pakid alustades draiveritest sinu masina riistvara jaoks kuni sinu eelistatud desktop enviromenti ja muu tarkvarani. Ehk 0 to 100 on kõik sinu teha.

See ei ole laialt soovitatav OS algajatele ja selle põhjusest sain ma väga hästi aru kui seda ise järgi proovisin. Pärast installiprotsessi lõpetamist ja masina rebootimist ei läinud OS käima ja otsustasin, et internetist erinevate asjade tähenduse otsimine ja nende huupi paigaldamine, et asi "kuidagi moodi käima saada" ei ole hea mõte ja otsustasin kerge sammu tagasi astuda - paigaldasin hoopis ArchLinuxi põhjale ehitatud Manjaro, mis on sisuliselt abiratastega ArchLinux. Ta kasutab samasid package managere, aga loob kasutajale ise süsteemi, mis juba töötab ja annab seejärel vabad käed muuta kõike ja teha kõike, mida süda lustib.

Kuna distro-hopping ei ole väga hea praktika, millega tegeleda, siis olen otsustanud liikuda edasi võimalikult suurte sammudega, mistõttu proovisingi kohe ArchLinuxit. Olles aga aru saanud, et see samm on nii lühikese aja järel ikkagi natuke liiga suur, siis võtsin natuke hoogu maha ja taandusin Manjarole.
Pop!_OS oli minu jaoks algusest peale vaid ajutine lahendus, et endale ruttu selgeks teha, kuhu ma üldse sattunud olen ja kuidas edasi liikuda - ma ei kavatsenud kunagi sellele jääda pikemaks kui nädalaks ajaks ja põhjuseid on mul selleks mitmeid, näiteks see, et ta on loodud Ubuntu peale, mis ei ole Linuxi mõistes just eeskujulikku käitumist praktiseerinud (käitudes paljuski nagu iga teine kommerts-OS) ning samuti ei kavatsenud ega kavatse ma elada ilma Pacmanita.

Täna sain lõpuks ka ArchLinuxis enda töökeskkonna täielikult üles seatud ja võin enda Windows -> Linux ülemineku õnnestunuks lugeda - kõik toimib sama hästi nagu vanasti ja ehk pareminigi.

Dockeri installimine, käivitamine ja databaasitarkvara installimine.

Kood:

# sudo pacman -S docker
# sudo systemctl start docker
# sudo docker pull postgres:13-alpine

Seejärel tekitasin süsteemi directory, kus mu projekt elama hakkab.

Kood:

mkdir projekt

Enda projekti jaoks virtuaalse keskkonna loomine

Kood:

# python3 -m venv virtualenv
# source /bin/activate

kus "virtualenv" on minu poolt valitud nimetus keskkonnale; tuleb veenduda, et Python3 on süsteemis olemas.
Käsurea ette tekkiv "(virtualenv)" on kinnituseks, et olen siiani kõik õigesti teinud - olen nüüd sisenenud virtuaalsesse keskkonda, kuhu saan vabalt paigaldada tarkvara, jättes ülejäänud süsteemi puutumata:

(tavaline zsh terminal, lihtsalt oh-my-zsh abiga ilusaks tehtud - õpetus)

Virtuaalse keskkonna täitmine vajaliku tarkvaraga.

Kood:

# pip install Django
# pip install django-bootstrap4
# pip install requests
# pip install pygal


Viimaks tegin terminali aliaste funktsiooni ära kasutades endale väikese skripti, mis käivitab kõik vajalikud asjad vaid ühe käsklusega.

Päeva tulemus: