Päev algas võrratult, kell 11.55 sain Alive ja Tonight'iga Tallinna bussijaamas kokku, et alustada palverännakut Pärnu. Ja nii me kolmekesi bussile astusimegi.

Pärnus bussist maha astudes panime tähele eemal omaette nukralt seisvat Stahv'i, korjasime härra viisakalt seltskonda ning mõtlesime, et tõmbaks ühe hessi ligi enne kui organid sassi tõmbame. Nii see läkski. Peale hessi läksime parki, et väike suits teha ning oodata tunnike veel, et korterisse sisse saada (16.00 saime võtmed).
Viskasime siis asjad korteri ära ja läksime Anete'le ja mannpann'ile vastu, saime pärnu kaubamaja ees kokku ning asusime sööki ja jooki endale otsima. Kõvemad mehed tõmbasid jäkud ligi, nõrgemad (loe Tonight) piirdusid Coronaga. Järsku helises telefon ja mis ime - härra Kitec isiklikult. Nagu õige mees ikka tuli ta meile alkocity'sse vastu ning oli nõus preilid ööbimispaika viima, mehed tulid jalksvageniga. Kohale jõudes hakkasid naised end valmis panema ja mingi hetk lahkus ka Kitec.

Tonight vaevles väikese nohu käes ning otsustas üks hetk, et tema läheb bussile ja koju ära, üritasime küll ümber veenda, aga kuna vägivald polnud antud olukorras lubatud siis oli asi kindel ning lahkuski kl 21 bussiga.
Meie, tugevamad vennad, jäime aga oma maksa proovile panema ning otsustasime alustada õhtut bussijuhiga (kaardimäng). Mängimise käigus saime tundma õppida nii üksteist kui ka alkoholi saatanlikke plaane meiega. Kui kell kukkus 23.30 siis otsustasime, et käime ostame Coco loco'st endale sissepääsupileti ära ning läheme Sunset'i. Mõeldud tehtud, hakkasime sammuma ühisel rindel sihtmärgini kuniks Stahv avastas, et unustas dokumendid koju. Saatsime poisi dokumentidele järgi ise sammudes Loco'sse, Stahvi pikalt ei ilmunud ning alustasin pommitamisega, härra nimelt arvas, et ta läks telefoni otsima, tuletasin meelde, et räägib praegu teloga ning oli doke vaja.
Loco'st piletid ostetud ning suundusime Sunset'i. Sinna jõudes helistas Stahv, juhuslikult olime andnud talle valed võtmed, ootasime eeskujulikult ära poisi ning andsime õiged võtmed. Enne kui sisse läksime otsustas Alive, et tema meiega sinna praegu ei tule ning jäi Stahviga pingile pikutama. Me neiud suundusime sisse ja võtsime väiksed tekiilapitsid ning asusime tantsima. Mingi hetk jõudis Stahv (üksi) ning näitas enda hiljuti tekkinud sõjahaavu, nimelt oli bolt tõuksiga korralikult pikali pannud ja rõhutas, et bolti arve üle 30€. Läksime haavu parandama jäkupitsidega ja suundusime tantsima. Õhtu jooksul sai veel pitse tehtud ja korralikult tantsitud. Aga kus on Alive?
Mingi hetk hakati klubi sulgema ja me otsustasime kodu poole sammuda. Mina ja mannpann saime mingi hetk autole, Anete otsustas aga Stahviga teed jagada.
Korteri ette jõudes avastasime betoonil magava Alive, poiss hingas ja tundus terve, läks päris valutult. Ootasime ja ootasime ja keda võtmetega ei ilmunud oli Stahv. Ootasime siis veel veidi ning Alivele betooni kõrvale magama suundus mannpann, hiljem järgnesin mina. Anete suundus seda olukorda lahendama helistades Kitec'ile, et too pesitsuspaika pakuks, Kitec'i jäine süda murdus ning tuli korjas purjus matsid peale ja viis enda korterisse sängi. Mina isiklikult hõivasin endale koha diivani ees põrandal ja anete sai luksusliku diivani asemeks.
Tunnike põõnatud äratati üles eesmärgiga bussile jõuda, väidetavalt oli Stahv tee korterisse leidnud ning saime asjadele järgi minna ja nii me tegimegi. Kell 11.15 väljusin Pärnust Tallinna poole Alivega.

Mina isiklikult oksendasin koju jõudes enda sisikonna välja ning põdesin ränka pohmakat 2 päeva.

Isiklikult paeluvad mind järgmised küsimused:
Kus Stahv boltiga kadus?
Miks ei ole Alivel telefoni?
Miks Tonight siuke tussu?

All on ka paar pilti meie toredast seiklusest.